Naine pihib: olen nõus saama lapse spermapanga abil, aga mind hirmutab, et saaksin ainult iseendale loota

Naisteka foorumis kirjutab oma murest naine, kes pole kedagi enda kõrvale leidnud, aga last soovib saada ja on nõus teda üksinda kasvatama, aga...

"Kõik siin elus on läinud selliselt, et pole enda kõrvale kedagi leidnud ja üha enam ja enam on hakanud tunduma arvestatava (isegi hea) mõttena minna oma eluga edasi ja saada laps üksinda spermapanga abil ja tulevikus kasvatada teda üksinda.

Samas see üksi-perspektiiv siiski hirmutab mind veidi, sest tulevikus saaksin ainult iseendale loota. Tõesti on nii, et poleks kelleltki mingit tuge loota. Et kui näiteks peaks olema vaja haiguslehel olla, kui töökoht peaks kaduma, kui on vaja endal mingi põhjusel kuskil käia, kui peaks autot vaja olema, kui kodus peaks midagi olulist katki minema (no boiler, radiaator, pliit), kui on vaja last lasteaeda või kooli viia, aga tööajad on sellised, mis seda ei võimalda.

Hetkel on materiaalse külje pealt kõik hästi, kodu on olemas ja töökoht ka, aga tulevik on ju paraku muutlik. Samas tõesti tahaks oma eluga edasi minna, sest vanuse poolest mulle selleks enam palju aega pole jäänud."

Lugejad, mida te sellele naistele soovitaksite?