Beebiemme kurdab: miks ükski täiskasvanu ei märka, et ma tahaks ka korragi jõululauas kõhu täis süüa ja juttu rääkida, mitte ainult titat kussutada?
On vahvate jõulupidude ja toredate koosviibimiste aeg... vähemalt kõikide teiste osalejate jaoks. Minu jaoks on need üritused paras peavalu, sest mul on neljakuune beebi ja senine kogemus on näidanud, et ise sünnitasin-ise tegelen. Kellelegi ei tule pähegi, et ma võiks ka vahepeal puhkust soovida ja tahta näiteks taldrikutäie toitu lõpuni süüa ilma, et peaks vahepeal titat kussutama.
Aga jah, nii see kindlasti ei lähe. Kujutan juba ette, kuidas see kõik tegelikult välja hakkab nägema. Kõigepealt kodust väljumine. Mehel pole õrna aimugi, mida vaja oleks kaasa võtta. Mähkmed, linad, vahetusriideid mitu komplekti, niisked salfad, tekk… need kõik pakin valmis mina, sel ajal kui tema Instas scrollib ja väidab, et ta autovõtmed olen MINA kuhugi ära pannud (tegelikult on need ta jopetaskus nagu alati). Just siis, kui olen ennast enamvähem valmis saanud, kakab beebi end täis, tavaliselt niimoodi, et kõik seljas olevad riided tuleb välja vahetada ja otse pessu panna, muidu neid enam puhtaks ei saa. Siis söömine ja krooksutamine, mille lõpptulemusena on tita rahul ja rõõmus, aga mina ilmselt okse- või tatiplekine. Mees jätkab Instas “laikimist” ja küsib kannatamatult, kaua meil veel läheb.
Autosse minekuks on vaja tita turvatooli panna. See talle muidugi ei meeldi, karjub hullumeelselt. Mehel hakkab õues piinlik ja käratab titale, et too vait jääks, kõik vaatavad ju! Topib turvahälli autosse ja istub ruttu juhiistmele, et kärmelt minema saada, aga beebiasjade kott jäi tuppa… torman järgi, võtan esikukapilt ka mehe telefoni ja rahakoti ning jooksen autosse tagasi. Autosse jõudes olen higine, titt röögib tagaistmel, samuti higine, mehel närvid läbi, tema ka higine.
Hakkame sõitma. Tita jääb magama, mina tunnen end ka juba enamvähem normaalsena, mehe pulss langeb… ja kohale jõudes selgub, et tita vahetusriideid jäid koju. Mis siis ikka, palvetame, et äkki veab ja suur kaka on ära tehtud, äkki ei oksenda ka nii hullusti…
Pidu algab, kõik teevad oma kohustusliku “oi kui nunnu tita” ringi ära, näpivad ja imetlevad mu magavat inglikest, samal ajal püüan ma meeleheitlikult rahu säilitada ja mitte käratada peale, et kaduge oma tatiste ninade ja räpaste kätega kus kurat mu puhta ja terve ja MAGAVA lapse juurest! Siis tita ärkab, ehmub suure seltskonna, lärmi ja võõraste lõhnade peale ning kukub kisama. Sel ajal, kui teised söövad, tissitan mina teises toas titat. Tital kõht täis, tuju hea, minul kleidi peal uus okseplekk juures, lähme tagasi teiste juurde. Teised söövad, jutustavad, naudivad, mina istun, tita süles, proovin ühe käega taldrikust midagi kätte saada. Mehel juba mitu pitsi sees, tema ei tee märkamagi, et ma võib-olla tahaks ka peost osa saada, kellegagi rääkida või näiteks süüa… ja isegi kui ta märkaks, siis titat ma talle ikkagi ei annaks, kui tal lõhnad juures on.
Vanaemad-tädid-onud-sõbrannad-sõbrad kõik kiidavad, et tita nunnu, aga keegi ei viitsi teda korrakski hoida. Maha teda panna ei saa, sest koer ja teised lapsed tormavad ebanormaalse kiirusega mööda elamist ringi ja ma kardan, et imikule astutakse peale. Pealegi — suur osa täiskasvanutest on juba võtnud, ka nemad ei pruugi põrandal lebavat titat märgata.
Siis, kui olen ära söönud umbes pool kartulit ja lusikatäie seenesalatit, ilmutab beebi väsimuse märke ja mina lähen teda magama panema. Kuna ta tudub kõige paremini kärus, tuleb ta õue viia. Kaon vaikselt teise tuppa ennast ja titat riidesse panema, keegi isegi ei märka mu kadumist. Õues tõstan käru pakiruumist välja, teen lahti, panen tita sisse ja muidugi ei jää ta kohe magama nagu tavaliselt, vaid nutab hüsteeriliselt suurest erutusest ja üleväsimusest. Jalutan. 15 minutit. Pool tundi. 45 minutit. Lõpuks keegi helistab: kuule, me hakkame kooki sööma, tuled ka vä? Mitte küsimusega, et kas tahaksid äkki korraks ka seltskonda, ma ise võin beebiga jalutada või teda magama panna, vaid küsimuse alatoon on see, et teised ootavad su järgi, tule kiiremini!
Koogisöömiseni ma ei jõuagi. Pidu saab läbi. Heal juhul tuleb kellegi meelde mulle tükk kooki kaasa pakkida ja sellest saabki mu õhtusöök, sest soolaseni ma ju põhimõtteliselt ei jõudnudki. Aga ei pruugi ma seda koogitükki ka saada. Pakin tite autosse, ootan suht rõvedalt viina järgi haisva mehe ära ja sõidan koju. Näljase ja pettununa, nagu alati. Aga mis ma siin ikka kurdan — ise tegin, ise kasvatan, onju!
Kui keegi nüüd mõtleb, mis selle pika hala moraal võiks olla, siis see oleks, et parim kingitus beebiemmele on see, kui keegi võtab ta käest korraks beebi ja laseb tal kasvõi taldriku tühjaks süüa, võimaldab tal hetke teiste täiskasvanutega normaalselt suhelda ja viib beebi ise õue magama või kiigutab süles unele. See vihje käib eriti vanavanemate ja tädide-onude kohta! Pole vaja mingeid plastmasslelusid või eneseabiraamatuid — parim kink on märkamine ja aeg!
