Margus Vaher avameelselt: olen kunagi olnud tõeline sitapea ja rumalusega teinud haiget rohkem kui ühele inimesele
Minu kirjapandud read võivad tekitada väga vastakaid arvamusi. Mõnele jätan kindlasti mulje, nagu tahaksin saada mingiks isehakanud suhteguruks; teisele, et olen niisama üks targutav persevest, kes reaalsest elust mitte tuhkagi ei tea, ning kolmanda olen ehk ära petnud, et raamatu autor on peaaegu tark mees. Igaühel on õigus enda arvamusele ja mul ei ole kavas ühtegi muljet endast ümber lükata või kinnitada. Küll aga võin öelda üht — olen kunagi olnud tõeline sitapea. Teinud enda käitumise, ebateadlikkuse ning rumalusega paarisuhetes haiget ja liiga rohkem kui ühele inimesele. Olen olnud armukade, isekas, kontrolliv ja passiivne enda mehelikkusega mitte kontaktis olev mollusk, kes käitus vastutus tundetult ja kohe kindlasti ei sündinud, suhtluskunsti kuldlusikas suus. See raamat on nii mõneski mõttes mu meeldetuletuste päevik iseendale.
Kõige enam meenutasin suvalist ning igasuguse süsteemita viljatut rapsijat oma elu esimeses suhtes. Naisega, kellest sai minu abikaasa, kellega olin koos kokku seitse aastat ning kes on mulle kinkinud mu senise elu kõige hinnalisema kingituse — poeg Maru. Seega vist päris viljatu ikka polnud. Temaga suhtes olles olin kohati ikka täielik poisike, kes teadis suhte toimimise saladustest ja naise õnnelikuks tegemisest sama palju kui telehurmur Kalvi-Kalle tõenäoliselt tuumafüüsikast. Õnneks on ta nii äge naine ja küps isiksus, et mõistab ühe heasüdamliku, ent kohmetu poisikese teekonda meheks kasvamisel ja ei pane seda mulle pahaks. Koos avastasime, küpsesime ning kasvasime läbi esimese armastuse kogemise, vanemaks saamise ja ka lahkukasvamise. Äge teekond ja peatükk oli!
Loomulikult ei saanud selle kooseluga läbi minu komistamine, kukkumine ning järjekindel uuesti püstitõusmine. Kogesin seda päris mitu korda, enne kui otsustasin rajada elu kindlamale vundamendile kui seda on ebateadlikkuse vesiliiv. Mu elus on olnud mitmeid murrangulisi hetki, aga olulisemad neist on ehk paar surmalähedast kogemust ning kohtumised rohkem kui ühe tõelise südametargaga. Needsamad maagilised hetked ja helged hinged viisid mind lõpuks otsuseni haarata ise kontroll oma elu üle. Lõigata läbi endale ise seatud piiranguteköidikud ning hakata elama teadlikumalt, luues ja disainides ise enda unistuste elu. Sellest hetkest alates pole ma tagasi vaadanud ning olen end pühendanud eksistentsi ja inimsuhete toimimise saladuste tundmaõppimisele. Olen sellest enda jaoks uuest maailmast enam kui lummatud. Teadlikud inimsuhted on üks mitmest võtmest lähemale enda täieliku potentsiaali avamisele looja, võluri ja hingena. Sestap jagan ka enda mõtteid, et need, kes võnguvad sarnasel lainepikkusel, võiksid ehk saada minu sõnadest mõne kihvti impulsi, äratundmise või inspiratsiooni. Ning kui neis tärkab läbi minu mõtete kasvõi üks sisemine õis või mõistmine, siis pole mu sõnad voolanud paberile asjata, mu eesmärk on täidetud ning ma olen õnnelik ja tänulik.
