“Mingit auhinda ei ole. Need on neli sõna, mida mu abikaasa ütles mulle, kui ma olin haiglas sünnitamas oma kolmandat beebit ega suutnud otsustada, kas ma tahan epiduraali või mitte, sest ma olin tohututes valudes. Ma ei teadnud, et peale paari pressi on mu viimane kallike lõpuks mu armastavate käte vahel.

Need olid parimad sõnad, mida mu abikaasa sai mulle sel hetkel öelda. Me elame maailmas, kus emadel on omavahel koguaeg nähtamatu võistlus, mida kõik tunnetavad — kelle lapsel tuleb esimesena esimene hammas, kes teeb esimesena väikesed sammud… kogu aeg käib võistlus, aga milleks? Tõesti, ei ole ju mingit auhinda.

Me ei pea tundma end halvasti, kui tunneme, et ei jaksa alati rinnaga toita ja kasutame vahel rinnapiima asendajat. Või kui ämm tuleb külla ja kodu polegi ideaalselt korras. Mis siis? Kõige olulisem on ikka ennast sisemiselt hästi tunda. Sellel pole mingit vahet, mida keegi teine mõtleb.

Ma olen üliõnnelik, et mu abikaasa niimoodi ütles. Igakord, kui mu lapsed karjuvad, sest nad ei saanud mida tahavad ja see juhtub poes, kus ma teenin koheselt ära teiste emade hukkamõistva pilgu, korrutan ma seda endale. Sest ei ole mingit võistlust ega ühtegi auhinda. Kui vaid kõik emad hakkaksid niimoodi mõtlema…"

Allikas: BoredPanda

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena