“Mu isa rõhutas kogu aeg, et tema on vana mees. Ta oli 43, kui ma sündisin. Selle vanadusejutuga tuletas ta mulle pidevalt meelde, et kui ma tahan temaga millestki rääkida või temalt midagi küsida, siis tehku ma seda kohe," avaldab Maria. "Mulle tundus tema jutt siis jabur, sest ta oli olemuselt iginoor. Samas on see lapsevanematelt tegelikult suur tarkus. Meil ei ole igavesti aega, et lähedastega rääkida."

Isa juures haiglas istudes mõistis ta, kui õigus oli isal olnud. “Me ei saanud enam rääkida, kuid ma istusin seal ja kuigi oli kohutavalt valus, oli ka hea teada, et me oleme isaga palju kõnelenud ja ma tõesti tunnen teda. Kui kohutav võib olla, kui eluaeg on üksteisest mööda käidud ja pärast surma nutetakse, mis kõik ütlemata jäi... Kui on ilus, tuleb väljendada, kui on halb, tuleb ka väljendada. Seda ütlen ka oma õpilastele, keda ma väga-väga armastan.”