Lugejakiri: Kalamaja on nii eilne päev! Müüsin oma korteri hirmkallilt maha ja kolisin linna äärde

36-aastane Triin kirjutab, et ei mõista neid, kes siiani peavad Tallinna kõige ihaldusväärsemaks piirkonnaks Kalamaja ja selle ümbrust. Ta ütleb, et tal on see etapp läbi elatud.

Aeg lendab. Kalamaja piirkonna uuesti õitsele puhkemisest on möödas juba rohkem kui kümme aastat. Seda verstaposti (kümme) tähistas möödunud aastal ka Telliskivi loomelinnak, mis on sealsele hipsterkultuurile kui kirss tordil.

Kui ma olin 20ndate keskel, siis olin täiesti veendunud: mäed on välistatud, linna äärde ma ei koli (siis oleks ju maakas), ja üldse - sobib vaid Kalamaja või Uus Maailm. Mul õnnestus masu ajal korter osta (eks pean ka vanematele tänulik olema, kes sissemaksuga aitasid) ja sain Kalamaja mõistes üsna mõistliku hinnaga. Kuigi peab märkima, et ega seal ka sel ajal päris põhi hindade osas ei saabunud.

Uhke kööktuba

Armas korterike Tööstuse tänaval. Ikka vanakooli puumajas, mis väljast paistab säärane, et võiks kohe kokku variseda. Tühja sellest, seest ju hubane ning Kalamaja elustiil selline ongi. Korteril suurust 26 ruutmeetrit. Ma tutvustasin seda sõpradele kui avatud köögiga stuudiokorterit, aga kui aus olla, siis pigem oli tegu suure kööktoaga.

Tegin korralikult remondi, sisustasin enda stiili kohaselt. Arvasin, et elan seal õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

Praegu mul seda korterit pole. Müüsin eelmisel kevadel maha. Kuna laen oli märgatavas osas juba tagasi makstud, siis teenisin korraliku kasumi. On ju hinnad aastatega hüppeliselt kasvanud ja ka sisustusse palju panustatud.

Ostsin nüüd korteri ühte uusarendusse, mis põhimõtteliselt linna piiril. 25aastane mina kitkuks sellest kuuldes juukseid. Ongi maakas valmis! Pean aga tunnistama, et mul sai Kalamajast kõrini. Mul on auto, sealne parkimiskorraldus on jubeduse tipp ja ummikutes istumine sööb närve. Ma ei tunne ka enam ära seda Kalamaja, mis mulle kunagi meeldis. Lihtsalt jalutada, tutvuda naabruskonnaga. Nüüd on kõik nii täis ehitatud ja kuigi ma pole arhitektuuriekspert, siis osad majad on otseses mõttes koledad. Ei sobi üldse sealsesse linnaruumi.

Pluss ka kogu see lärm ja muu. Mu kodu on ühe populaarse baari läheduses, eriti just suveajal kiputakse seal õues jooma ning kõva häält tegema. Polnud sugugi harukordne, kui ka oma maja ukse eest leidsin hommikul katkiseid õllepudeleid.

Rahu ja vaikust

Tahaks rohkem rahu ja vaikust. Ilmselt on praeguseks tekkinud ka suurem soov mugavuse ja moodsate lahenduste suhtes. Paljude meelest võib näiteks ahjuküte olla ju igati armas, aga ma eelistaks ikka midagi muud. Üldised kommunaalkulud on õnneks uutes majades väiksemad.

Eks ma veidi lõõbin enda üle, et hipsterist on saanud väikekodanlane, aga elu on selline. Näen ka nooremate töökaaslaste seas neid, kes jätkuvalt Kalamaja ja selle ümbruskonda (Telliskivi, osa Pelgulinnast) lõputult idealiseerivad ja suisa romantiliseks peavad. Ma soovitaks kalkulaatori võtta ja vaadata, kui ülehinnatud see piirkond tegelikult on ning mingist privaatsusest pole seal juttugi.