Eestlanna pihtimus: mulle ei tuleks mõttessegi vaadata kodust lahkudes silmanurgast, et äkki naabrimees on parem!
“Kahju, et inimesed on nii enesekeskseteks muutunud. Räägitakse palju, et kõigil on õigus olla sellised nagu tahavad, aga sel juhul polegi ju võimalik teise inimesega koos elada, ühist elu ja tulevikku luua. Elage siis üksikul saarel.
Ei taheta teha kompromisse, sest siis on tunne nagu rikutakse inimõigust olla selline nagu oled. Ei austata teist inimest ja tema mõtteid, aga ise tahetakse austust enda suhtes. Ei näidata hoolivust, hellust, mõistmist ja arusaamist, aga ise oodatakse seda teiselt. Ei taheta jagada oma elamist ja olemist, aga oodatakse seda teiselt poolelt.
Ei panustata suhtesse, et koos elada, olla, areneda, kokku kasvada. Ei taheta tunnistada oma eksimusi ja enda valedes otsustes ning valikutes süüdistatakse alati teisi. Halvustatakse, kritiseeritakse, selle asemel, et ise olukorda muuta. Ollakse paindumatud, aga et ennast natukenegi parandada, kasvõi oma armsama pärast, seda pole. Ollakse mõtteviisiga, et mul on alati õigus ja suhtumisega, et kui ei meeldi, pakin asjad ja otsin uue. Ollakse külmad ja hoolimatud. Puudub lojaalsus, truudus, tahe ja arvestamine.
Kui kallim nutab, jalutatakse toast välja, küsimata isegi, mis juhtus või kas ma saan sind kuidagi aidata. Kas see võtab tõesti tüki küljest? Või on inimene muutunud nii laisaks, et isegi siis kui näeb, et teisel on valus või saab emotsionaalselt haiget, siis ei viitsita süveneda ja lihtsalt oodatakse, et ah, küll läheb mööda. See inimene peaks ju sulle olema kõige kallim ja olulisem. See on hoolimatus ja kui ei hooli, siis järelikult ei armasta.
Sõnad võivad ju olla, aga kui tegusi pole, ei loe ka sõnad ning lubadused. Võibolla inimesed ei oska lihtsalt armastada või pole olnud kelleltki õppida ja kui kergelt ei tule, siis ei viitsi ka hakata õppima. Aetakse taga kirge, meelelahutust ja lõbustusi, aga elu koosneb veel nii paljudest muudest asjadest. Aga kohustused ja kodune elukorraldus? Või see kes raha koju toob, ei peagi enam muid asju tegema?
Tullakse koju, visatakse jalad diivanile ja söök teeb end ise, nõud pesevad ja hüppavad kappi, tolmurullid kasvatavad imekombel tiivad ja lendavad ise prügikasti jne. Aga kui mõlemad töötavad…mis siis, upume prügi sisse ära või? Kui inimene elaks üksi, siis ta peaks ju seda kõike üksi tegema. Kuidas siis järsku kahekesi olles enam ei pea? Kooselu tähendab ju koostööd kahe inimese vahel, ühtse meeskonnana tegutsemist. Mida tähendab siis tänapäeval üldse sõna “pere”?
Elus tuleb ootamatusi ette, õnnetused, haigused jne., aga minu jaoks on pere see, kui ma valin inimese, siis ma olen temaga nii heas kui halvas, lõpuni. Ega niisama pole see lause sinna abieluvandesse kirjutatud. Ma ei ole temaga koos lihtsalt niikaua, kuni nö parema leian. Elan ühega kaks aastat ja teisega kolm. Mis pereelu see peaks olema? Ämmad, äiad vahetuvad, õed, vennad, onud, tädid ja lapsed. Kahe aasta pärast lahku minnes, kas nendest siis saavad mulle võõrad jälle?
Ma ju ehitan enda elu ümber oma inimese ja tema enda elu ümber minu, oleme ju teineteise kaaslased sellel eluteel. Loomulikult on teises ka selliseid külgi, mis ei meeldi, mille suhtes algul veidi pimedad ollakse, aga see miski oli ju seal, et üldse kokku saime. Mulle ei tuleks mõttessegi vaadata kodust lahkudes silmanurgast, et äkki naabrimees on parem. Ta võib ju sümpaatne olla ja suhelda kenasti ning teiste inimestega lävimine on igati normaalne, aga minu mees kodus on ikka minu, oleme siis tülis või mitte.
Keegi pole täiuslik. Me areneme ja kasvame koos. Kohaneme teineteisega. Tülitseme, lepime, arutame, argumenteerime, väitleme ja otsime koos lahendusi. Pere on see, kui sa tead, et ükskõik mis juhtub, siis sul on seljatagune, kes sind alati toetab, kellele saab kindel olla, kelle telefonikõne võetakse alati vastu, olenemata, mis seisus suhe hetkel on või helistatakse esimesel võimalusel tagasi, sest kunagi ei tea, mis võib olla juhtunud. Pere on see, kui jagatakse ja mitte ainult lõbusaid hetki, vaid ka kõiki kohustusi, võrdselt.
Kui üks ei jõua, teeb teine ja vastupidi. Tehakse kokkuleppeid ja suheldakse täiskasvanu kombel, mitte ei solvuta ja pirtsutata lasteaia tasemel. Tundub, et enamus on alles selles järgus. Mis eeskujuks me siis lastele oleme? Kuidas nemad peaksid õppima täiskasvanuks olemist, kui me ise käitume nagu lasteaednikud? Lapsed… on väga tähtis elu osa, aga keegi ütles kunagi, et lapsed on meie elus ainult külalised, nad lähevad ja hakkavad oma elu elama, aga meile jääb ju meie elukaaslane, kellega edasi elame.
Meie kohus on lapsed üles kasvatada nii, et nad saavad oma eluga hakkama ja saavad õpetada edasi oma lapsi. Või olen ma lihtsalt naiivne, vananenud mõtteviisiga, kes otsib midagi, mida tegelikult pole olemas. Mina ei võta kassi ja ei viska teda kolme kuu pärast tänavale (paljud muidugi teevad seda), ta on minuga lõpuni ja minu vastutusel, olenemata sellest, mis mured mul temaga tekkima peaksid. Hea kaalub alati halva üle. Kust ma leian inimese, kes oleks minuga ja mina saaks olla temaga? Tundub, et teda pole olemas…vähemalt selles elus mitte.”
Lugejad, mis te arvate, kas tõesti on olukord nii hull, et keegi enam suhtesse ei panusta ja oma kallimast ei hoolita?
