Sille-Kadri Simer: mu saavutused on sekundaarse tähendusega, sest kodus ei ole meest ega lapsi. Huvitav, kas mu hauakivile kirjutatakse ka lihtsalt “üksik naine”?

Tänaseks olen kaotanud mõlemad vanaemad, kes olid suureks eeskujuks ja mõjutasid oluliselt minu elukäiku. Vanaemad olid erineva tausta ja iseloomuga, kuid neid ühendas üks asjaolu: esimese ja ainukese lapse saamine pärast 30. eluaastat. Mõtlen vahel sellele, kui raske oli neil elada lastetu vallalisena Nõukogude Liidus. Tegelikult on mul üpris hea arusaam sellest, sest negatiivne kuvand vallalistest naistest ei ole kuhugi kadunud.

Mis toimub?

Inimesed tunnevad muret minu saabuva eluaasta numbri pärast, sest ees olev kaks muutub kolmeks. Jääb mulje nagu minu “parim enne” tähtaeg hakkaks kohe kukkuma ja on viimane aeg ennast kellelegi “maha müüa”. Ma olen saanud väga ebaviisakaid küsimusi nagu näiteks “kuidas sa saad üksi elades hakkama?”; “mis siis, kui keegi ei tahagi sind?”; “kas tead, et inimesed on sotsiaalsed loomad ja ei ole mõeldud üksi elama?”. Ma olen väsinud solvavatest küsimustest, patroniseerivatest kommentaaridest ja haletsusest. See ei ole kellegi asi, kuidas ma elan ja kas tegemist on teadliku valikuga või paratamatusega. Nüüd saan aru legendaarsest lausest: “kas me sellist Eestit tahtsimegi?”. Mina ei tahtnud. Milleks on vaja torkida ja kritiseerida kellegi elukorraldust? Üritan olla alati mõistev ja empaatiline inimene, kes aktsepteerib teiste valikuid ja väljavaateid, kuid ma ei saa tolereerida vallaliste naiste kiusamist. Tean, et ei ole ainuke, kes selle teemaga kokku puutub.

Kõige masendavam on kuulda, kui keegi ütleb haletsevalt: “küllap sa leiad endale kellegi tulevikus”. Miks mulle kaasa tuntakse? Kas selle pärast, et Eesti on “üksikute maa”, kus noored eelistavad olla omaette? Kas on teatud statistilised näitajad ajanud inimesed pöördesse? Ma ei tea, aga see ajab närvi väga mustaks. Ma ei vaja kellegi kaastunnet, muret ega haletsemist. See on naeruväärne, milliseid kommentaare olen kuulnud ja mitte ainult võõrastelt, vaid ka väga lähedastelt. Minu kohta on öeldud, et ma ei ole tõeline naine, et olen õnnetu ja kindlasti sügavalt kibestunud. See on tõest väga kaugel. Mis juhtuks, kui keeraks peapeale selle stsenaariumi? Kujutage ette, kui ma hakkaksin läbi viima intervjuusid suhtes olevate inimestega teemal “mis teil viga on?”. See ei oleks aktsepteeritav mitte mingil kujul. Ilmselt lõpetaksin ka kusagil kinnises asutuses.

Arvan, et kõik täisealised peaks elama mõnda aega üksinda, sest see õpetab olema iseseisev. Täiesti normaalne nähtus on täiskasvanud inimese oskus teha endale süüa, pesta pesu ja maksta arveid. Kahjuks leidub palju neid, kes ei suuda või ei taha ise toime tulla. Kõige kurvem vaatepilt on sõltuvussuhe: elatakse õnnetult koos, kuid ei lõpetata suhet, sest ilma üksteiseta ei saa hakkama. Masendav! Uskumatu, et inimesed pigem lepivad ja kannatavad, aga ei lähe ära.

Ma olen palju enamat, kui ainult vallaline naine. Ma olen iseteadlik, võimekas persoon, kes toimetab mitmel rindel. Siiski tundub nagu minu saavutused on sekundaarse tähendusega, sest kodus ei ole meest ega lapsi. Huvitav, kas mu hauakivile kirjutatakse ka lihtsalt “üksik naine”?

Topeltstandardid

Tegemist on järjekordse nii öelda naiste murega. Hiljutises “Tissident” taskuhäälingu episoodis arutasin koos Marianne Ubalehega, miks on antud küsimuse puhul tegemist topeltstandardiga. Kedagi ei huvita vallaliste meeste elu. Ma ei näe, et meessoost sõprade või kolleegide karjääri, elustiili ja valikuid seatakse kahtluse alla. Keegi ei küsi vallaliste meeste käest, kuidas nad saavad hakkama üksinda ja miks neil ei ole endiselt lapsi. Sooviksin samasugust austust ja mõistmist ka naiste suhtes. Tegemist on meie eraeluga, mis ei ole mitte kellegi asi. Saage üle stagneerunud arusaamast, millised olid soorollid ühiskonnas. Need on ajas muutunud.

Lootus sureb viimasena?

Tõenäoliselt jääb see minu viimaseks sõnavõtuks antud teemal, sest ei soovi rohkem tähelepanu suunata oma perekondlikule staatusele. Mul on heameel, et minu vanaemad olid enesekindlad naised, kes otsustasid pere luua alles kolmekümnendates. Nad saavutasid väga palju oma eluaja jooksul. See on mulle suureks inspiratsiooniks, et on võimalik kujundada meelepärane elu hoolimata teiste arvamusest. Aitäh kallid naised! Loodetavasti olen midagi neilt pärinud ja äkki otsustan samuti ema rolli astuda alles järgmisel aastakümnendil. Kõik on võimalik. Minu jaoks on oluline, et iga otsus on tehtud iseenda pärast mitte sotsiaalsest survest tingituna.

Iseendaga toimetulek on tegelikult suurim vabadus! Ma ei ole imelik või haige, et elan 29-aastaselt üksinda. Ma olen täiskasvanud iseseisev naine, kes on oma saatuse disainer. Ka teised vallalised naised ei ole halvad oma valikute pärast. Mitte keegi ei peaks põhjendama ega vabandama oma valikute pärast. Igaüks elagu enda äranägemise järgi. Minu soovitus on lihtne: jätke vallalised naised rahule!