"Ostsime elukaaslasega maja. Täpselt kuu aega hiljem, jaanipäeval, läks trall lahti.

Mõlemad elukaaslasega kuulsime, kuidas keegi ümber meie maja jookseb. Suurte, tugevate sammudega, aga keegi ei saa sedasi tulla jooksma, elame tupiktänavas.

Läksime mõlemad vaatama. Mina terrassi kaudu, mees esiuksest. Tühjus. Peale seda hakkasime iga päev kuulma, kuidas keegi katuse all kõnnib ja midagi lohistab. Ignoreerisime.

Üks päev mees läks välismaale ning jäin koera ja kassiga koju. Tavaliselt nad magavad meie toas, kuid siis panid kabuhirmus toast minekut ja tagasi enam ei tulnud. Kutsumise peale ka mitte.

Järgmine päev vaatasin telekat ja jälle sammud ning lohistamine katuse all. Seal tube ei ole ega midagi. Siis sai küll hing täis ja ütlesin veits kõvema häälega, et ta meid rahule jätaks. Rääkisin ka, kes nüüd siin elavad ja kui ta soovib koos meiega olla, siis lõpetagu kolistamine või lahkugu. Peale seda on vaikus majas ja nüüdseks oleme poolteist aastat sees elanud.

Ise arvan, et see oli eelmise majaomaniku vanaema."

Lugeja, kas ka sinu kodus leiavad aset veidrad juhtumid? Jaga neid meiega naistekas@delfi.ee ja proovime koos mõista, kus leidub probleem.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena