“Enne, kui te mõtlete põlastavalt, et nii kaua, kuni endal lapsi pole, ei saagi sellest aru, siis võib-olla on see tõesti nii, aga tahaksin pakkuda lahendusi, kuidas oleks mugavam nii beebil, lapsevanematel kui ka sadadel inimestel.

Peale kirja läbi lugemist võite arvata, et olen ikka lastevihkaja küll, kuid see ei vasta kübetki tõele. Ma armastan väikeseid lapsi, olen olnud lapsehoidja ja pisikestega tegelemine pakub mulle palju rõõmu.

Küll aga olen ma viimased mitu aastat siiralt mõelnud ega pole aru saanud — miks võetakse väga väikeseid lapsi lennureisile kaasa? Mida need lapsevanemad küll mõtlevad?

Esiteks hakkavad väikestel beebidel kõrvad valutama. Nad peavad lennukis olema ebaloomulikus asendis, nad ei saa rahus roomata. Ükskõik kui naiivselt võivad vanemad arvata, et nende tibuke on maailma rahulikum laps ja saab hakkama, siis minu mitme aastane vaatlus ja kogemus näitavad, et päris nii see ikka ei ole. Ühel hetkel hakkab ka kõige rahulikumal lapsel lennukis halb ja ta hakkab karjuma.

Vanemad üritavad rahustada, kuid laps röögib edasi. Ja niimoodi tundide viisi. Kõikidel on närvid püsti.

Teiseks on see täiesti mõttetu raha raiskamine. Nii väikesed lapsed ei mäleta sellest “vahvast” perereisist ju mitte midagi.

Kolmandaks, tihti lähevad paarid just sellepärast lahku, et nad pole saanud piisavalt kahekesi olla ja kõik keerleb ümber lapse. Nädalane puhkus oleks ideaalne kahekesi olemiseks ja akude laadimiseks. Nüüd võite mõelda, et aga mis siis, kui laps saab rinnapiima? No oota siis need mõned kuud, kuni enam ei saa, ja minge siis reisile!

Kui üldse ilma lapseta ei suuda olla, siis minge auto- või laevareisile, kus on rohkem ruumi lapsega toimetamiseks.

Aga mina isiklikult arvan, et kõige parem oleks nii vanematele, lapsele kui ülejäänud inimestele, kui pisike laps jäetakse koju. Alati leiab hoidja. Kas vanaema ja vanaisa, sõbrad teiste peredega, kellele võib siis teinekord vastuteene teha nende laste hoidmise näol…

Kõik väikeste lastega pered, kes on rõõmsalt mitmekesi reisile läinud, on eranditult tagasi tulnud tülpinud nägudega ja ohanud ühest suust, et ei iialgi enam. Olevat olnud tõeline piin.

Hiljuti ühel kümnetunnisel lennul istuski paar istet minust eemal pere koos alla aastase lapsega. See vaene laps röökis kümme tundi järjest ja mitte miski teda ei rahustanud. Ausõna, lapsevanemad, mis teil arus on!?

Loomulikult on teine asi siis, kui lapsega lennatakse külla välismaal elavale perele või abikaasale, olgu. Siis pole jah muud võimalust. Kuid minu näited põhinevad siiski peredel, kes käivad väga väikeste lastega kaugetel maadel puhkusereisil.

Nii et jah, võib-olla ebapopulaarne arvamus, aga väikeste laste vanemad — ärge piinake ennast, tehke endale, lapsele ja üleüldse ühiskonnale teene ning jätke laps rahulikult koju!"

Samas tahan siiralt teada saada: lapsevanemad, kes te reisite nii pisikeste lastega lennukis, miks te seda teete?