"Sõpradega just rääkisime (normaalsed, tavalised mehed kõik): Eesti naine ei pea mehest väga lugu. Mees peab tegema imetrikke, et üldse kõlvata täiesti tavalisele eesti naisele. On see siis kuidagi püüdliku mehe seisukohast mõistetav. Mees ei saagi lõpuni aru, mida temalt oodatakse.

Kord on mehelikkus see, kui sa oled jõukas, kord on sportlikkus, kord on kasitus, kord on tervislikud eluviisid, kord on armastav mees oluline. Nii, nüüd on kord naise käes, selle sama püüdliku meesideaali kõrval. Kus on naine? Enesekaitse kõne on järgmine: "Naine ei ole mingisugune ori, naised on tänapäeval iseteadlikumad ja sõltumatud, ei ole viisakas tuua üldse välja igast tingimusi, mis teeb naisest naise, jne.

Mees istub diivanil ja ütleb "ok, ok, kallikene, kõik on kenasti". Diivanil istub tegelikult naisetu mees, keda lihtsalt mõnitatake päevast päeva. Küsimusele, kus siis see naine on tema püüdlikkuse juures, ta vastust ei saanud.

Ja siis ollakse naisega koos, aga seksida selle olevusega kauni naise kehas tahaks seksida vaid kaks korda kuus. Ja kõik sõbrad väitsid ühte ja seda sama. (5 inimest, suvaliselt valitud inimesed) Kokkulangevus? Vot ei ole."