Lugejakiri: mu isa üritas aastaid tulutult presidendiballile pääseda, sest muidu ei olevat ta väärtuslik kodanik
Ta oli enda väites sedavõrd veendunud, et ta oli reaalselt igal aastal pettunud, kui ta sinna kutset ei saanud. Ta suri ootamatult eelmise aasta sügisel ja temasse jäigi usk, et ju polnud tema panus piisav.
Kuid kes on sellele uhkele peole kutsutud?
Loomulikult kõik riigikogu liikmed. See on tegelikult mõistetav, sest esindavad nad ju meid, ehk me oleme ise nad sinna valinud, et nad saaksid meie mõtete eest võidelda. Kuigi see tüüp, kellele mina oma hääle andsin, pole vist kordagi Riigikogu saalis teinud muud, kui nupule vajutanud. Enne valimisi olid lubadused suured, et ta läheb ja lööb korra majja. Ma ei tea, mis majas ta korda lööb. Igatahes mitte Riigikogus. Nii nagu üks tüüp ütles, et tema läheb sinna rahva eest seisma, mitte raha teenima ja enne kui keegi silma pilgutadagi jõudis, oli ta endale soetanud suurima masina, mida Riigikogu parkla eales näinud.
Riigikogulaseks mu isa ei oleks saanud, sest ta on liiga põhimõttekindel mees. Tema põhimõte oli, et Riigikokku tema ei lähe.
Vabariigi valitsus on ministrite näol alati esindatud. Sellest ma aru ei saa, miks nemad seal on. Kas presidendi kantselei artiklite kommentaare ei loe? Ma ei tea, kas ministrite õige peopidamise koht on seal vastuvõtul. Rahvas niigi vihane ja hädas ning vaadata nüüd valitsejate rahulolevat naeratust. Noh, ma ei tea..
Siis kutsutakse sinna võõramaa saadikud. Milleks? OK ma saan aru, miks seda tehakse, kuid kas poleks võimalik see, et nad kõik korraga sisse saadetaks? Mu naine kurdab alati, et nende tundmatute välismaalaste kätlemist on nii igav vaadata. Palju põnevam oleks nad korraga sisse lasta. Kaoks ära see pikk ebalev kätlus tundmatute inimeste vahel, vaid kõik saadikud vennastuksid ühise sisenemise järgselt.
Siis on sinna kutsutud need, kes midagi erilist on teinud. Näiteks aasta ema, aasta sportlased, edukate ettevõtete juhid, mingid kultuuritegelased ja Tanel Padar. See on see grupp, kuhu mu isa püüdis aastaid ennast sisse suruda, kuid ka see ponnistus ja jäi ebapiisavaks. Ta oli alati arvamusel, et kui Tanel Padar pääseb, siis miks ei peaks tema sinna saama.
Isa püüdis aasta isana silma jääda, unustades, et viimane laps kolis kodust välja 1999ndal aastal. Siis ta püüdis eduka näitlejana silma jääda, kuid kohalik valla taidlusgrupp ei ole eriti suure haardega. Ka püüdis ta teha ettevõtlust. Tal ei olnud ideed, vaid peamiselt soov, et kui ta ükskord sureb, siis on ta surnud õige eestlasena.
Muidugi oleks tal see ükskord peaaegu õnnestunud, kui ta vana lesestunud klassiõde oli kutsutud, kes pakkus isale, et tule kaasa. Kuid nagu iga aasta oli ta ka sel aastal presidendi kutse puudumise tõttu pettunud ja ütles klassiõe kutsest ära. Oli veel hiljem rõõmus, et ei läinud, sest see oli see aasta, kui seal käis lisaks Tanel Padarile ka Meelis Kaldalu, kes keeldus Evelinile kätt andmast.
Seega, ma ei tea, mis oleks olnud talle hea soovitus, kuidas sinna pääseda. Aga mis on minu soovitus kantseleile, kes külalisi valib: Eesti on väike, seega ärge tunnustage ainult suuri. Olge loomingulisemad. Väikese Eesti moodustavad väikesed teod, kuid nemad ei saa elu jooksul tõenäoliselt mingit tunnustust. See oleks ka minu isale andnud väljundi tunda, et ta on teinud piisavalt. Äkki tunneksid ka väikeseid asju tegevad inimesed, et nemad on sama olulised, nagu need, kes teleris presidenti ja teisi külalisi õnnitlevad.
Palju õnne, Eesti!
