Kohutusime Sandraga ühel hallil veebruarikuu pärastlõunal kohvikus Boheem ja kui Instagrami piltidelt on fännid harjunud mitmekülgset lauljannat nägema pigem värvikates vintaaž kleitides, siis sellisel vihmasel päeval oli isegi Sandra riietunud pealaest jalatallani musta. Ja kui tagasihoidlik eestlane enamasti tumedanahalise kaaslase seltskonnas olles tema nahatooni puudutavaid teemasid ei puuduta, siis meie kohtumise eesmärk oli just vastupidine: rääkida sellest, miks n-ö vähemusgruppi kuuluv Sandra on sama palju inimene kui me kõik teised.

“Kust sa pärit oled?”

Sandra sündis Eestis 2. mail Tallinnas, Pelgulinna sünnitusmajas ja kuigi Sandra ema, muusik Siiri Känd on kriitvalge nahaga, on tema lapsed Sandra ja Jim mulatid, sest nende isa Prosper Kofi Ashilevi on pärit Lääne-Aafrikast, Ghanast. Ja kuigi naine on elanud terve elu Tallinnas, kus erineva nahatooniga inimesi võib natukenegi rohkem tänavapildis märgata, veetis Sandra lapsepõlve suved Lõuna-Eesti väikeses külakeses, Hellenurmes, kus ta paistis oma nahatooni poolest eriti kontrastselt silma. Lõunaeestlaste uudishimu tema nahatooni ja päritolu vastu on Sandral tänaseni meeles, aga tema õnneks sai see peale esimesi külaskäike rahuldatud ja elu jätkus nii nagu ikka.

Küsimusele “kust sa pärit oled?” peab Sandra samas tänaseni väga sageli vastama. “Kuna see on minuga lapsest saadik kaasas käinud, on see kuidagi minu elu osaks saanud ja ma ei üllatu väga, kui seda minu käest küsitakse,” tõdeb ta, lisades, et peab vähemusgruppi kuulumisest rääkimist pigem oluliseks. “Kuigi enamike inimeste jaoks tundub see natukene selline tavalise asja korrutamine, siis tegelikult on jätkuvalt vaja inimestele kogu aeg meelde tuletada, et peab olema tolereerivam. Mitte keegi ei ole kellestki parem või halvem, me oleme kõik ühe pulga peal — kõik on täpselt sama palju inimesed.”

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega