Teadlane Tuul Sepp: ebakindlus peletab pereloomisvanuses naised teaduskarjäärist eemale
Tuul Sepp on eesti loomaökoloog ja teaduse populariseerija. Eelmisel aastal oli ta üks L’Oréal Baltic programmi „Naised teaduses“ stipendiumisaajatest. Mida plaanib Tuul stipendiumi toel uurida? Milline on naiste roll Eesti teadusmaastikul?
Huvi teaduse vastu varajasest lapsepõlvest peale
Tuul räägib, et tema peres on teadusega alati tegeletud, selleks ei olnud erilist äratundmismomenti vaja. “Mu vaarisa oli matemaatikaprofessor, vanaisa agronoom, isa geograaf ja ema folklorist. Ootamatu oleks ehk pigem olnud, kui mina ja mu kolm õde ülikooli läinud ei oleks.” Akadeemilisse maailma on jäänud siiski ainult Tuul, tema õed on oma haridusele praktilisemad rakendused leidnud: õpetaja, ettevõtja, jurist.
Tuul on lõpetanud Hugo Treffneri gümnaasiumi bioloogia-keemia eriklassi ja sealt edasi astus ta bakalaureusekraadi omandama samuti bioloogia erialale. Tema sõnul ei olnud ta klassikaline loodushuviline laps, kes pisikesest peale putukaid kogub ja linnulaulu õpib. Treffnerisse astudeski kaalus ta pikalt humanitaar- ja loodusklassi vahel. Lõpuks tundus Tuulele, et loodusklass jätab rohkem uksi edasiseks lahti.
Loodusklassil oli Treffneris palju bioloogiaõpetajaid, osad neist juba ülikooli õppejõud. Eriliselt on Tuulele jäänud meelde Urmas Kokassaar. “Tema esitas ainet nii süstemaatiliselt ja selgelt, et see võlus mu lõplikult ära.” Süsteemne mõtlemine ja laia pildi nägemine ongi ehk siiani Tuule tugevusteks, detailide teadmine pigem mitte. “Näiteks lindude laule ja putukate liike eristan ma siiani suhteliselt kehvasti, kuigi eeldatakse, et neid teab iga bioloog.”
Kasvav põlvkond ja teadusehuvi säilitamine
Tuul ütleb, et lapsed on ju sündinud teadushuviga. Väikesed lapsed muudkui küsivad, katsetavad, uurivad. Oluline on välja mõelda, kuidas seda teadushuvi neis mitte tappa. Tema sõnul tuleb leida aega nende küsimustele vastata, lasta omavahelisi tegutsemisi juhtida nende huvidel, koos uurida ja katsetada, sest lolle küsimusi pole olemas. “See pole ainult kooli, vaid ka kodu ülesanne, aga ka koolis tuleks rohkem lähtuda iga lapse huvidest ja vähem rangelt ettekirjutatud õppekavast.”
Tuul räägib, et praegu on ju kogu informatsioon igaühe käeulatuses. Ei pea olema astronoom, et lapsele planeete ja tähti õpetada, piisab googeldamise oskusest. “Uute teadmiste lisandumisega saab huvi ainult kasvada,” teab naine. “Oluline on ka, et eestikeelne originaalne lastele sobiv teaduskirjandus oleks olemas ja igale lapsele kättesaadav.”
Naiste roll Eesti teadusmaastikul
Küsimuse peale, kas Tuule meelest tegelevad naised Eestis teadusega liiga vähe, nendib ta, et kõrghariduse saavad Eestis paljud naised, kuid peale doktorantuuri kipuvad paljud teadusest loobuma. Tema meelest nõuab see etapp väga suurt tahtmist ja hasarti jätkata, sest siis toimub teadlase karjääris iseseisvumine, enam ei saa toetuda juhendajale. “Raske on näiteks kõrvutada pere loomist ning järeldoktorantuuri. Tegelikult on see samamoodi väljakutseks nii naistele kui meestele. Samas ma arvan, et teadustöö paindlikkus võib isegi paremini pereeluga sobituda, kui mõni muu amet.”
Tuule sõnul on oluline, et ühiskonna tasemel ei mõistetaks hukka naisi, kes pere kõrvalt ka karjääri teha tahavad nagu oleksid nad rongaemad. Meeste puhul sellist suhtumist ju pole ja koduste kohustuste võrdsel jagamisel peaksid mõlemad pooled saama ennast teostada. “Eestis on tegelikult päris palju väga tugevaid naisteadlasi, kes loodetavasti innustavad ka uusi noori naisi teadlaskarjääri valima,” kinnitab naine.
Ebakindlus peletab naised teaduskarjäärist eemale
Kuidas on aga lood naisteadlaste tunnustamisega? Tuule kogemuse põhjal tunnustatakse ja hinnatakse head teadlast kolleegide poolt hoolimata sellest, mis soost ta on. Tema sõnul on Eestis pigem probleemiks teaduse kui terviku madal hindamine riiklikul tasemel, mida näitab teadusrahastuse kadumine ja üheprotsendilisest teadusleppest taganemine.
Samal ajal aga näitavad küsitlused, et teadlasi peetakse kõige usaldusväärsemaks ühiskonnagrupiks. “Kui teadusrahastus oleks stabiilsem, julgeks ka rohkem naisi selle karjääri valida. Ebakindlus peletab pereloomisvanuses naised teaduskarjäärist eemale ja nii kaotame terve põlvkonna potentsiaalselt häid tulevasi naisteadlaseid,” möönab Tuul.
Projekt “Naised teaduses” ja plaanid stipendiumiga
Ülemaailmne „Naised teaduses“ programm loodi 1998. aastal. Alates sellest ajast on UNESCO ja L’Oréal panustanud ühiselt selle programmi kaudu teadustegevusse, samuti püüdesse naisteadlaste arvu suurendada ja soolist võrdõiguslikkust ka teadusmaailmas edendada. Selle kaudu mitte ainult ei tunnustata naisteadlaseid, vaid aidatakse neil ka eesmärkideni jõuda ja oma saavutusi võimalikult laialt tutvustada.
Selleks ajaks, kui Tuul projektist “Naised teaduses” kuulis, oli ta juba Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) liige ja senised kaks stipendiaati Eestist olid mõlemad ENTAst. “Ilmselt see info sealtkaudu minuni jõudis,” meenutab ta. “Tore on see, et kui Teaduste Akadeemias on naisi väga vähe, siis ENTAs on sooline tasakaal saavutatud ilma erilise pingutuseta.”
Tuul ütleb, et loodetavasti liigubki maailm suunas, kus võimalused akadeemilises maailmas läbi lüüa on võrdsed mõlemale soole ja mingeid eristipendiume ja kvoote vaja pole. “Arvan, et kuni me veel päris sealmaal pole, tuleb noori naisi julgustada akadeemilisel rajal jätkama,” tõdeb ta. “Kuna see ongi „Naised teaduses“ stipendiumi eesmärk, tundus hea idee programmis osaleda.”
Tuul plaanib stipendiumi toel uurida, kas Läänemere kaladel võib olla arenenud kaitsekohastumusi keskkonnareostuse vähki tekitava mõju vastu. Tema sõnul võib see uurimissuund aidata leida tulevikus uusi ideid ka inimeste vähiraviks. “Olen praeguseks juba projektiga alustanud, kogudes proove kaladelt erineva reostustasemega piirkondadest Läänemeres ja Põhjameres,” selgitab ta oma uurimusprotsessi. “Järgmiseks sammuks on uurida, millistel neist kaladest on vähk ja millistel mitte, ja mille poolest ilma vähita kalad vähiga kaladest erinevad. Kas neil on erinevusi geenides? Või immuunsüsteemi töös? On nende DNA paremini kahjustuste eest kaitstud? Minu hüpoteesiks on, et reostunud piirkondades on toimunud looduslik valik — kalad, kellel reostus vähki tekitab, on seal pigem välja surnud ning alles on jäänud rohkem selliseid kalu, kes on vähi eest kaitstud.”
Tema uurimissuund võib tulevikus aidata leida ideid ka inimeste vähiraviks, sest samad reoained, mis Läänemeres kaladel vähki tekitavad, mõjutavad ka inimesi. "Näiteks tööstusest pärit õhureostus jõuab nii inimeste kui Läänemere kaladeni. Teades, kuidas kalad ennast selle eest kaitsevad, saame uut infot ka inimorganismi vähikaitse võimaluste kohta," selgitab teadlane. Samuti toimub Tuule sõnul kaladel looduslik valik palju kiiremini kui inimesel, sest põlvkonnad vahelduvad rutem. Vähikaitsegeenid on aga sageli eri liikidel sarnased, sest vähk on evolutsiooniliselt väga vana probleem.
“Kui näeme näiteks, millised geenid, ainevahetusrajad või immuunmehhanismid kalu reostuse vähkitekitava mõju eest kaitsevad, saame edasi uurida, kas samad mehhanismid võiksid toimida ka inimesel.”
L’Oréal Baltic „Naised teaduses“ programmi saab kandideerida 6. märtsini 2020 programmi veebilehel www.forwomeninscience.com
Eestis antakse konkursipõhiselt välja üks auhinnatasu kuni 40-aastasele doktorikraadiga naisteadlasele oma uurimistöö elluviimiseks loodusteadustes, keskkonnateadustes, füüsikas või tehnikateadustes. Lisaks antakse välja üks auhinnatasu kuni 33-aastasele naisdoktorandile oma uurimistöö lõpetamiseks neis valdkondades.
Eelmisel aastal pälvisid seitse Baltikumi naisteadlast 6000 euro suuruse auhinnatasu. Eestist said tunnustuse Tartu Ülikooli teadlased Tuul Sepp ja Kaarin Parts, kes püüavad leida lahendusi kliima- ja keskkonnamuutustest tekkinud probleemidele.
