Vormsile suvila ostnud Barbi Pilvre: suulised kokkulepped ei kehti, kui tegu varandusega. Lollidelt peabki raha ja asjad ära võtma!
Katkend kirjastuse Petrone Print alt ilmunud Barbi Pilvre raamatust “Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks”.
Uude kohta sisseelamine ei lähe liiga valutult. Kuigi kaup on juba ammu tehtud — isegi unustatud — ja kokku lepitud, et maja müüakse koos kogu sisustusega, võtab endine omanik — mitte see, kes müügile vastu oli — pärast meie esimest Vormsi-suve äkki ühendust ja teatab, et ta tuleb nüüd pojaga mõnede asjade järele.
„Me tuleme viime ema asjad ära,“ teatab härra telefonis.
Ühel päeval ongi hall Volvo õuel. Vanahärra oma pojaga.
„Tere! Ma mõtlesin ja arutasin siin poisiga, et müüsin ju ikkagi maja, mitte asju.“
Meil oli ju muu jutt! Kundas elav ettevõtlik härra oli ju meie tehingu ajal igati veendunud, et annab maja headesse kätesse ega vaja siit majapidamisest midagi, endal kõike küllaga ja rohkemgi veel. Läksime notaris laiali justkui sõpradena!
„Müüsite ju kogu majapidamise,“ püüan vastu hakata.
Vanahärra lööb silmad maha. Noorem mees on enesekindel ja morn. Tema pole aga asjaosaline ju, me oleme võõrad inimesed. Ilmselt teab ta vanavara väärtust. Isa tegi küll hea kauba, aga sisustuse ja esemete detaile kuskil kirjas ju pole!
„Vaatame siin kuuris kõigepealt ringi. Võtmed on vist köögis? Seal kimbus peaks kõik, ka kuuride võtmed olema.“ Noormees suundub maja kööki nagu oma koju.
Tubadest viiakse ära vana mööblit, kiiktool ja vokk ja kuuri alt vanu esemeid. Minema läheb ka vana käiakivi. See on nagu korterivargus päise päeva ajal, meie oma silme all.
Õppetund seisneb selles, et me oleksime pidanud maja olulisemast kraamist nimekirja tegema. Suulised kokkulepped ei kehti, kui tegu varandusega. Lollidelt peabki raha ja asjad ära võtma!
Minu taluperemehe rolli sisse elanud mees Peik võtab sellist sissetungimist eriti valulikult. Kapitalistliku omandi teema pole sellal veel igapäevaseks rutiiniks muutunud, kuigi eraomandiga seotud seadused Eestis — ka Vormsil — muidugi kehtivad. Võib-olla oleks pidanud protestima, aga maailma äärel töötavad mingid erilised kogukonnaseadused, nendega tuleb lihtsalt leppida. Mine tea, mis muidu järgmiseks juhtub. Suurte suguvõsade liikmetel on ehk igalühel midagi omaks pidada. Mida mu kuuridest vaid leida võib: kellegi esiisa vana tööriist, vana mööbli tükid, vankriratas!
Veel mõni aeg pärast maja müüki käivad mu aias iseenesestmõistetavalt õunu võtmas majaomaniku samas külas elavad sugulased Jüri ja Helve, kes otsustavad omakeskis arutledes, et ma ostsin vaid maja, aga õunapuud on endiselt kogu pere ja sugulaste kasutada.
Miks mitte, õunu jätkub, palun, võtke!
Kanget mustasõstraveini juues, mille külalised, kunagise perenaise tütar ja väimees, ükskord kaasa toovad, jõuame ühel koosistumisel üksmeelele, et õunu, pirne, sõstraid ja tikreid võib saada küll, aga võiksime enne kokku leppida, millal ja kuidas.
Kapitalism jõuab saarele tõesti alles kümmekond aastat hiljem, kui tekivad rahalised teenused nagu muruniitmine ja trimmerdamine, mida saab soliidse tunnitasu eest. Samas leidub Vormsil siiani palju rahavaba aiasaaduste vahetust ja niisama vastastikust abi. Vanast kogukondlikust ellusuhtumisest räägib levinud tava hoida uksed lukust lahti, aga see on hakanud samuti muutuma. Ikka on ette tulnud ootamatuid „tööriistalaenamisi“ ja kuulsin ka lugu, et ühel viinaveaga külamehel polnud erilisi südametunnistuspiinu, kui naabri traktori jupphaaval metalli kokkuostu kandis, kokkuostjaks teise küla „ettevõtja“. Politseini sellised asjad ei jõua, keegi kellegi peale kaebama ei lähe, sest kõik tunnevad kõiki ja saarel tuleb ju edasi elada.
