Katrin Pauts: ametlikult see 14 päeva, mis “soovitatakse” pärast kahtlast suusareisi kodus püsida, ju mingi karantiin ei ole

Ametnikud peksavad koroonaviiruse kohta segast: “soovituslikku kojujäämist” eiranud lapsevanem saab hurjutada, suur kool pannakse kinni, aga ikka veel ei räägi ministrid kindlas kõneviisis?

Pean tunnistama, et eilse uudiseni 850-pealise kooli sulgemisest eeldasin, et kõik käituvad uue viiruse suhtes tervemõistuslikult — käsi pestakse enesestmõistetavalt, nagu seda on eeldatavalt alati tehtud, ja erilist manitsemist ei vaja ka need, kellel on oht teisi inimesi nakatada. Viiruse vastu ju paremat kaitset pole, kui see, mis sa ise enda ja teiste heaks teha saad. Kui sulle ikka öeldakse, et pärast suusareisi Põhja-Itaaliasse istud kodus, siis seda ka teed. Aga ei — üks lapsevanem kupatab oma kahtlase võsukese ikkagi kooli ja kaos ongi käes.
Kujutan ette viha, mis pahaaimamatu lapsevanem vähemalt osalt inimestelt, keda eilne segadus otseselt puudutas, enda kaela sai — kuramuse loll, sulle ju öeldi, aga sa ikkagi! Nüüd peame kõik sinu pärast kannatama. “Pahaaimamatu” kirjutasin meelega. Sest mida see lapsevanem nii tohutult valesti tegi? Pärast koroonaepitsentrisse reisimist koju jäämine on ametnike soovitus. Soovitus! Keegi ei ole seda sõnastanud kui kohustust või nõuet, sõnal “soovitus” on eesti keeles aga leebe tähendus — meie arvame, et sulle on parim nii, aga sina tee muidugi, mida ise õigemaks pead. Rääkida “soovitusest” ja eeldada, et kõik seda siis ka täidavad, on pehmelt öeldes skisofreeniline.