Naine küsib: kas vanainimesi ennast ära ei tüüta see pidev surma ootamine? Jube masendav on ju nii

Saime kirja ühelt lugejalt, keda teeb kurvaks, et ta suhtleb tihti oma vanavanematega, saadab neile kirju ja pilte, käib külas ning üritab pidevalt neid rõõmsaks teha, kuid vastus on alati sama - varsti tuleb nagunii surm ja pole mõtet elada.

“Ma ei mõista, kas mingist vanusest alates käib inimestel peas klõps, mis kinnitab neile, et enam ei ole mõtet elada? Et nüüd on järsku maailmast kõik ilu otsa saanud? Toon näiteks oma vanavanemad. Me suhtleme iga nädal, helistame, kirjutame, üritan neil pea iga kuu külas käia, mis siis, et nad elavad teises Eesti otsas.

Ja ükskõik kui rõõmsalt ma nendega ei suhtleks, on nad kogu aeg kehvas tujus. Mitte miski ei tee neid õnnelikuks. Olen välja pakkunud, et nad ei istuks kodus, leiaksid endale mõne huvitava tegevuse, loeksid raamatuid, käiksid iga päev jalutamas… aga ei midagi. Mu vanaema istub vahel nädalate kaupa toas. Ja jutuajamised lõppevad alati sellega, et oh, enam ei ole palju jäänud.

Olen kuulnud ka teiste vanavanemaid niimoodi rääkimas. See võtab nõutuks. Asi ei ole rahas — saame igati oma perekonnaga vanavanemaid toetada, aga nad ei taha mitte midagi. Kutsume neid tihti endale külla, nad ei taha oma kortermajast lahkuda. Oleme püüdnud neile igati teada anda, et nad on kasulikud ja vajalikud, et nendega on tore suhelda. Aga ei miskit.

Kuna see masendav olukord on kestnud aastaid, on viimasel ajal üha raskem neile helistada ja ise entusiasmi säilitada, kui vastu saab ainult negatiivsust.

Mida küll teha? Kuidas näidata vanadele inimestele, et maailmas on veel nii palju toredat, mille nimel elada?”