Lugeja kogemus: koroonaviirus on toidukullerid surmani ära hirmutanud — aevastasin kogemata ja kuller põgenes

"Olen hetkel kodukontoris nohu ja kerge kurguvaluga, koroonaviirust ma endal ei kahtlusta. Kuid loomulikult et mitte pisikuid levitada, jäin töölt koju ja tellisin endale söögi."

“Uksekell helises, lasin kulleri sisse. Ka juba kergest nohust lähevad mul silmad ja nina väga paiste, nii et see vaatepilt, mis kullerile avaneda võis — paistes silmad, sorakil juuksed, dressid ja paksud sokid, vist kõige paljutõotavam tõesti ei olnud. Aga kui mul oleks nohust ja kurguvalust hullem tõbi küljes, ei oleks ma teda ju korterisse sisse lasknudki!

Igatahes võttis ta välja oma aparaadi, kuhu ma saaksin allkirja kirjutada. Enne kirjutama hakkamist tundsin, et ma kohe aevastan. Läksin siis kähku mitu sammu eemale ja aevastasin ära. Samal hetkel hüppas kuller uksest välja ja hõikas koridorist, et allkirja pole vaja, head aega.

Vaene mees, see viirus on ta ikka surmani ära hirmutanud. Ei jõudnud talle isegi desinfitseerijat pakkuda…”