Naljakas küll, et meesterahvas seda kirjutab, aga miks mitte. Nimelt hea sõber rääkis, et talle tuleb Austraaliast eestlasest sõbranna külla. Eks ikka loopisin talle nalju kohe ette, et noh, saad endale ehk naise ära kosida jne. Kui ükskord see päev kätte jõudis, kui neiu tema juurde tuli, esimene päev ma ei näinud teda. Teisel päeval oli meie ühise sõbra juures istumine, kus oli see sõber koos austraallasest sõbrannaga, kui mina sinna jõudsin, oli see neiu ära läinud.
Nende korter polnud kuigi kaugel, läksin mina üksinda tema juurde ja seal meie pilgud esimest korda kohtusid. Tegin temaga juttu ja moosisin, et tuleks tagasi, kuigi tal oli juba magamamineku plaanid. Ta oli nõus, ning koos läksime tagasi ja olime hommiku varaste tundideni. Sellest päevast saadik me suhtleme igapäevaselt. Läks kolm päeva mööda ja kutsusin ta kohvile. Mul pole elusees kellegagi nii mõnusat jutuajamist olnud ja veel nii pikalt, me olime ca 7 tundi kohvikus ja oleks veel rohkemgi olnud. Sain temast nii palju teada, ta on üsna palju haiget saanud varasematest suhetest ja oli endale hoiaku võtnud, et kes vähegi püüab teda kosida, sellega ta ei soovi edaspidi suhelda.
See tegi olukorra vägagi raskeks, kuna sain tollest päevast aru, et see tüdruk meeldib mulle tohutult. Me olime praktiliselt iga päev koos. Käisime ja lõbutsesime koguaeg, mäletan seda päeva, kui tahtsin teda suudelda esimest korda. Plaanisin kodu ukse juurest selle sammu ära, saatsin teda koduni ja paraku selle väikse ajaga tekkis tal nii hirmus nohu. Ei raatsinud teda ära lämmatada, mõtlesin endamisi, et peab järgmiseks korraks jätma, kuigi hirm kaotada igasugust suhtlust temaga oli üsna piin. Koguaeg ma mõtlesin temast ja sellest, et kuidas käituda õigesti. Vahel ta andis mõista, et ka temal on tunded ja vahel ei mõistnud teda üldse.
Läks jälle veidike aega edasi, kui hakkas aeg kätte jõudma, mil ta pidi hakkama ära minema Austraaliasse. Kuus nädalat hakkas läbi saama kuradima kiirelt. Neli päeva enne lendu, me läksime koos minu sõbrale külla ja õhtul läksime klubisse. Tantsisime ja oli väga tore õhtu, kui siis võtsin ennast kokku, mõtlesin, et saagu mis saab. Haarasin kahe käega ta peast ja ütlesin talle, anna mulle andeks ja suudlesin teda. Sellest hetkest saime aru, et me oleme kokku loodud.
Järgmised paar päeva ma ainult temale pühendusin, teadsime mõlemad, et see saab karm olema, tema Austraalias ja mina Eestis. Viisin ta lennujaama ja jätsin pika suudlusega hüvasti. Tänaseks olen endale selgusele jõudnud, et lähen talle järele, kõlab nagu raamatus "lähen kas või maailma otsa talle järele". Minu jaoks on see metsikult suur samm, kuna sõbrad ja pere kõik on siin, jumaldan enda tööd aga näen, et tema on sellest kõigest üle. Me suhtleme absoluutselt igapäev, kuigi 9 tundi on ajavahe, ei morjenda see meid ja proovime võimalikult palju kontaktis olla. Liiga uskumatu, et sellise väikse ajaga säärane asi meie mõlemaga juhtus aga üht ma tean, ma armastan seda tüdrukut meeletult.
Julge teha elus seda, mis teeb sind õnnelikuks ning järgi oma südamele.
