Kuidas aidata lapsel saada üle hirmust koletiste ees?
Just seda arutati hiljuti populaarses pereteemalises podcastis Mom Brain, mida juhivad Daphne Oz ja Hilaria Baldwin. Neil oli külaliseks doktor Aliza Pressman, kes arengupsühholoog, ka iseenda podcasti Raising Good Humans juht ning USA Mount Sinai Haigla perekeskuse juht. Naised arutasid podcastis suurimat hirmu, mis lastel tavaliselt esineb ning kuidas aidata neil oma emotsioonidega paremini toime tulla.
Tunnusta alati tema emotsioone. Isegi, kui see toob sinus esile süütunde.
Hilaria Baldwin: „Tegin hiljuti sellise vea, et läksin lastega parki teisipäeval, mis oli minu tööpäev. Ühel hetkel pidin nad mängima jätma ja veidi eemale kõndima, et teha töökõne. Ma ei pannud tähele, et lapsed nägid mind ja kui tagasi tulin, jooksis mu 6-aastane tütar Carmen minu juurde, karjudes, et ma pole hea emme, sest ei pööra neile tähelepanu. Hiljem ütles ta ka, et hoian tema venna käest kõvemini kinni kui tema omast. Tundsin end kohutavalt süüdi, et ma ei ole kunagi piisav.“
Aliza Pressman: „Kui sellised asjad juhtuvad, püüa olukord ümber sõnastada ning lihtsalt tunnista seda, mida ta ütleb, ilma vabandamata. Ütle näiteks: „Kui sa tõesti tunned, et hoian venna käest tugevamini kinni, siis teeb see sulle kindlasti haiget.“
Baldwin: „Kas lasedki siis tal selles valereaalsuses elada?“
Pressman: „Pigem annad talle võimaluse midagi enamat öelda. Kui ta aga seda ei tee ja tundeid lihtsalt kinnitabki, saad sina öelda: „Mulle tulevad ka meelde mõned olukorrad, mil tahtsin, et keegi hoiaks minu käest kõvasti kinni, aga tundsin, et teiste inimeste käsi hoiti tugevamalt. Sa aga tead, et armastan teid mõlemaid sama palju ning hoian teid mõlemaid sama tugevalt, aga aitäh, et jagad minuga, kuidas end tunned.
Jäta meelde, et see tunne ei ole tema jaoks ratsionaalne, kuid sellegipoolest on vaja, et empaatia, mida jagad on tõeline ning annad südamest teada, et tema tunded loevad.“
Baldwin: „Minu vanemad on mulle vahel ka öelnud, et „arvan“, et tunnen midagi.“
Pressman: „See ajaks mind hulluks. Ütlen oma lastele alati, et kõik tunded on lubatud, aga kõik käitumised ei ole. Ära tee kunagi kellegi teise tunnete osas eelduseid. Ta võib olla küll pahane, et sa telefoniga rääkima läksid, kuid see ei tähenda, et sa ei tohiks kunagi kõnesid vastu võtta.“
Ära ütle lastele kunagi, et koletisi ei ole olemas.
Baldwin: „Kui lapsed maadlevad oma emotsioonidega, siis kuidas anda neile perspektiiv? Kas võid öelda, et nende praeguses vanuses tundub see nüüd ja praegu väga oluline, kuid vanemaks saades see enam ei loe?“
Pressman: „Seda ei saa nii öelda, sest see teeks sama välja, kui ütleksid hirmunud lapsele lihtsalt, et koletisi ei ole olemas.“
Daphne Oz: „Tegemist ei ole ratsionaalse hirmuga.“
Pressman: „Täpselt nii. See ei toimi.“
Oz: „Ära muretse sellepärast, kuidas oma mõtet esitad. Peamine on see, et sa ei tekitaks lapses tunnet, et ta ei saa sinuga jagada hetki, mil end ärevana tunneb.“
Pressman: „Just see sõnum aga lapseni jõuabki, kui sa ütled, et tõelist hirmu saab ta alles tunda täiskasvanuna ja praegused emotsioonid ei loe. See teeb täpselt sama välja, kui ütled värskele emale, et beebiaeg on lihtne — tema jaoks on just see siin ja praegu raske. Seega, kui ütled lapsele, et koletisi ei ole olemas, jätab ta järgmiseks korraks meelde, et selliseid hirmuhetki ei tohi emaga jagada.“
Oz: „Me mõtlesime oma kodus välja „võlusprei“, millega koletisi minema peletasime. Samal ajal on see aga ka segadusttekitav, sest kui koletised ei ole olemas, miks ma lapsi kaitsma peab?“
Pressman: „See on keeruline, kuna aju areneb erinevates vanustes ning seetõttu laseb see sul teatud asju erinevalt uskuda. Sõnumid, mida saame, on tihti segadusttekitavad. Ühel hetkel on sul hambahaldjas ja jõuluvana, aga kui head inimesed võivad öösel sinu tuppa hiilida, siis miks ei või seda teha pahad inimesed? Kui lapsed on nooremad, on nende hirmude kinnitamine igati teretulnud. Meie kodus on näiteks kokkulepe, et ma ei luba koletisi majja, aga samamoodi võid kasutada ka kujuteldavat spreid.“
„Kui lapsed saavad vanemaks, võid astuda sel teemal suuremasse arutellu ja uurida, missugune see koletis täpselt on. Jaga temaga, et ka sina kardad vahel, kuid sinu jaoks tähendab see koletis hoopis midagi muud, kuna sellises vormis koletisi tõesti pole olemas.“
„Mõned vanemad kasutavad ka taktikat, kus lapse toa uksel on silt: „Koletised pole lubatud.“
Joonistage see lapsega koos. Tee ettepanek joonistada koletis naljaka näoga, et see tunduks vähem hirmuäratav. Mõne aja pärast, kui ta ei tunne end ärevana, võite arutada, et kuigi koletisi ei eksisteeri, on need hea viis väljendada loomingulisust. Ava üks tema lasteraamatutest ja ütle, et selle autor mõtles vist koletistest nii palju, et otsustas sellest raamatu teha. Nii arendad tema fantaasiat mängulisel viisil, samal ajal andes märku, et tema hirm loeb.“
Ära mine endast välja, kui sinu lastele ei meeldi koolis käia.
Baldwin: „Lapsevanemana on raske mõista, et kui paned lapsed teatud keskkonda nagu näiteks kooli, siis ei pruugi see toimida, sest tegemist on niivõrd range keskkonnaga, mis võib tekitada lastes valu ja stressi. Ükskõik, kui hea see haridus ka ei oleks, paratamatult mõtled, kas see mõjub sinu lapsele kahjulikult?“
Pressman: „Sa pead nägema oma last sellisena nagu ta on, et saaksid talle valida hariduseks õige keskkonna. Teisest küljest aga pead ise leidma viise, kuidas saad rahulikult istuda, teades, et laps ei tunne end mugavalt, sest reaalsuses ei tule tal elus ainult ette olukordi, mida ta naudib — seda eriti koolis. Mida vanemaks ta saab, seda „vähemlõbusaks“ kool tema jaoks muutub. Sellel on aga kindel vahe, kas tegevus on tema jaoks lihtsalt igav või niivõrd stressirohke, et tema aju ei suudagi õppida.“
„Kui ta näiteks ei taha kindlat kodutööd teha, tee ettepanek teha seda kindla ajagraafikuga, et ta saaks regulaarseid pause ja ülesanne ei tunduks niivõrd suur. See on hea viis ka tema tööharjumusi arendada.“
„Paljud vanemad ütlevad lastele lihtsalt: „Mine oma tuppa ja tee kodutööd lõpuni ja ära tule alla enne kui need on tehtud.“ See on aga niivõrd ebaefektiivne viis panna lapsed õppimist armastama ning see ei võta arvesse erinevaid õppimisviise. Loomulikult tahad, et ta saaks ülesanded valmis, kuid kui laps on teistsuguse mõtteviisiga, ei too tema väikesesse kasti surumine mingisugust positiivset tagajärge.“
Allikas: PureWow
