Neli Eesti üldhariduskooli õpetajat avaldavad: millised on uue koolikorra väljakutsed ja plussid?
Õpilased õpivad päriselt arvutiga töötama
Pärnu Tammsaare kooli inglise keele õpetaja Karel Alliku
„Mida üleminek e-koduõppele õpetab? Ma arvan, et usaldust. Õpetaja ei seisa piltlikult öeldes kaardikepiga õpilase kõrval ega märka õpilase iga eksimust. Kui kasutame kättetulnud võimalust õigesti, suudame kasvatada isejuhtivaid õpilasi, kes on valmis võtma oma tegude eest vastutust ja on julged eksima. Läbi eksimiste õpime me kõige paremini ja sealt avaneb inimesel loovus. Me saame võimaluse õpilaste digipädevust päriselt arendada, seda on määratumalt rohkem kui mõned koolitunnid arvutis ja ülejäänud aeg, mil nad vajutavad oma telefonis sinna, kus on tekst „press here“.
Täna peavad õpilased päriselt ka suutma saata õpetajale emaili, täitma Google Drive dokumenti , lisama Skype vestlusesse klassikaaslasi ja mõistma, miks online vestluses on veelgi olulisem järgida põhimõtet „üks räägib, teised kuulavad“. Õpilaste maailm avaneb ja nad saavad digimaailmaga päriselt tuttavaks.”
Haridussüsteem saab väärt õppetunni tulevikuks
Tartu Erakooli Peedu kooli inglise keele õpetaja Helen Altin-Ilves
„Kõigepealt tundub mulle, et me õpime palju enam väärtustama enda igapäevast klassiruumi, kus saame kõik koos olla. Mina küll juba igatsen enda õpilasi, nendega suhtlemist ja tunni lõpus saadavaid kallistusi. Olen kuulnud sarnaseid mõtteid teistelt õpetajatel ja üldse mitte üllatuslikult ka osadelt õpilastelt. Oleme siiski sotsiaalsed olendid ja vajame üksteist, ka siis, kui me seda alati välja ei näita.
Kindlasti parandab praegune olukord nii mõnegi õpetaja digipädevusi, teeb n-ö sundkorras ära mugavustsoonist välja lükkamise. Kahtlemata toob see ka teravalt esile iga kooli valmisoleku taoliseks ootamatuks olukorraks. Olen kindel, et kõik koolid analüüsivad olukorra normaliseerudes, kuidas neil läks. Siinkohal on õpilaste ja vanemate tagasiside oluline — kolleegid, ärge jätke seda küsimata!
Mõjusid tulevikule on hetkel raske hinnata. Arvan, et peame vaatama kaugemale tehnoloogilistest lahendustest ja analüüsima, kas oleksime ühiskonnana taoliseks õppevormiks valmis, kui selline vajadus kunagi veel kerkima peaks.”
Inimese väärtus tõuseb
Gustav Adolfi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maarja-Liisa Vokksepp
„Suures plaanis on praegune koduõpe üks suur funktsionaalse lugemise ja ajaplaneerimise õppus, aga eelkõige õppima õppimine. Mina usun, et kriisiolukord õpetab meile seda, kuidas tavalises koolielus kasutada tehnoloogiat veelgi eesmärgipärasemalt, aga eelkõige seda, et igal inimesel, klassikaaslasel, koolikaaslasel, õpetajal, teistel koolitöötajatel on hindamatu väärtus. Mulle meeldis siinkohal ühe mu gümnaasiumiõpilase mõte: „Elu mängis meile trikki, et me mitte midagi ei võtaks iseenesestmõistetavana.“ Väärtustame inimesi! Kõiki! Palju toredam on ju päriselt suhelda. Ma arvan, et nii mõnigi ei taha pärast seda perioodi õppetöös mõnda aega arvutit näha, vaid lihtsalt, külg külje kõrval klassikaaslasega rääkida, naerda, tajuda ühtsustunnet klassiruumis, lugeda raamatut, nentida, et töövihiku ja õpiku ülesanded ei tundugi enam nii tüütud ja õudsed. Ma kahtlen, kas ma üheski klassis kuulen mõnda aega lauset „Teeme Kahooti!“
Ilma tehnoloogiata muutunud hariduses ei saa, ent mõistmine, et tehnoloogiat ei pea kasutama tehnoloogia kasutamise pärast, peaks jõudma vast igasse klassiruumi. Küllap jõuab kõigile pärale arusaam, et koolis on küll mõnikord raske, aga see on üks väga tore koht. Ehk on taas kooli minnes ka rohkem koolirõõmu.”
E-õppe olulisus saab lõpuks selgeks
Tallinna teeninduskooli üldainete juhtivõpetaja ja soome keele õpetaja Ilona Säälik
„Olen olnud e-õppe entusiast juba üle kümne aasta. Olen töötanud haridustehnoloogina ja olnud e-õppe keskkonna Moodle koolitaja, teinud e-õppe koolitusi õpetajatele. Alati on olnud neid õpetajaid, keda olen pidanud koolitustele meelitama ja veenma, et digioskused on tänapäeval eluks vajalikud, neid on vaja kõikidel õpetajatel. Koolijuhid ja õppetöö eest vastutavad juhid on olnud küll näiliselt e-õppe poolt, aga tegelikke praktikaid ja võimalusi selle rakendamiseks pole loodud. Kõik on olnud justkui õpetaja harrastus või hobi. Nüüd oleme hädas õppijate väheste e-õpioskustega ja õpetajate suutmatusega.
Praegu ruulivad need õpetajad, kes on teinud eeltööd, ennast koolitanud, kellel on olemas e-õppematerjalid ja lemmikdigikeskkonnad. Teised kahjuks on segaduses, tööga ülekoormatud ja stressis. Tahaks öelda, et mis ma siis rääkisin, aga tegelikult tuleb mõelda, kuidas õpetajat paremini toetada. Õpetaja on oma töös küllaltki autonoomne, talle on antud vabadus valida meetodeid ja viise. Aga kui on olemas algteadmised mingist teemast, siis ei pruugi olla oskust valida. Me peaksime aitama seadma piire ja olema üksteisele toeks.
Ma kindlasti ei arva, et kogu õppimine on efektiivne e-õppes, aga meie ülesanne õpetajatena on oma õppijatele digioskusi õpetada, et saada hakkama muutuvas maailmas.
Siiski olen ma väga rõõmus, et see sundarengu aeg on meile antud. Nädalaga oleme teinud rohkem kui mitme aastaga. Minu isiklik suur soov on, et me ei jääks siia pidama ja et see vajadus, mis meid praegu tagant sunnib, ei katkeks ka tavaolukorras ja et me kergendusega ei langeks eriolukorra lõppedes taas mugavustsooni. Eesti õpetaja saab hakkama ja kohaneb õnneks kiiresti.”
