Salme Lausingu perekonna küüditamise lugu: ema, tütar ja väikevend jäid kolmekesi koju värisema

Täna 71 aastat tagasi koputati paljude Eesti perede ustele, võeti vägisi kaasa, kes aga kätte saadi ning saadeti külmale maale — tööle Nõukogude kolhoosidesse kaugel kodumaast. Kuid milline saatus tabas neid pereliikmeid, kel õnnestus maha jääda?

Selles loos räägib Lausingute saatusest sõja ja küüditamise aastatel Salme (1925-2016), pere keskmine laps ja ainuke tütar, kes oli märtsiküüditamise hetkel 23-aastane. Tegemist on refereeringutega raamatust “Mees, kes jäi ellu. TAADU”, mille on kirja pannud ja avaldanud Jaani lapselaps Tarmo Lausing.

Salme õnnelik elu Kastolatsis, Otepää külje all

Salme sündis Kastolatsis, kodutalu saunas. Tollel ajal olid kodus sünnitused põhilised, eks kutsuti ikka ämmaemand abiks. Arstimitega oli nii, et kui kutsuti arst, no mis ta siis andis sulle — aspiriini, ega tal muud ei olnud. Kui haigeks jäädi, siis ikka kõik korraga, Salme ja kaks venda. Ja kui olid nakkushaigused koolis, näiteks leetrid, siis kogu kool oli korraga haige — pandigi kool kinni selleks ajaks. Nad olid taluperes kasvanud lapsed — tegid kõvasti tööd, juba 6-aastasena pidid minema karja.

Talutoit oli kõik oma põllu pealt. Lausingutel oli vesiveski, seal jahvatati leivajahu, sepikujahu, tangu tehti. Lihakraami ka ei ostetud, nuumati ise siga ja siis tapeti. Poest suurt midagi siis ei ostetud, kui ehk jõulu ajal pandi lastele ukse taha midagi erilist, mis oli poest — kas siis mõni lõhnaseep või topsikene. Jõulukuuse külge osteti komme, kus olid inglitiivad pääl ja inglid ise. Nendega tegid lapsed niimoodi, et seest võtsid kommid ära ja “nahad” jäid ikka kuuse külge rippuma. Suhkurt osteti väga vähe. Isa Karl pidas hoopis mesilasi, magus oli omast käest. Sõja ajal, kui suhkurt saada ei olnud, siis tehti ise peedist siirupit — sellega sai kõik asjad magusaks teha.

Salme aitas ema köögis. Tavapärane toit kodus oli hernesupp, oasupp või tangusupp. Õhtuks tehti alati körti — see oli odrajahu piimaga, nagu jahusupp. Tavaline toidus oli odrakarask, kartuli-tangupudrud. Tangusuppi kutsuti „suurmaa-leem”. Kolm korda päevas tehti süüa, hommikuks tavaliselt munast, või kui oli jäänud kartult järgi, siis praeti seda. Liha oli ka alati laua peal — singid või soolaliha.

“Meid kasvatati ikka eesti talupoja vaimus. No praegusel ajal ei tohi ju last puutuda ega sakutada kah. Aga meie saime ikka vitsa, kui vaja. Sa ikka teadsid, et ei tohi seda teha ja ei teinud. Aga nüüd — ei tohi midagi teha. No mis laps sealt kasvab!? Häbi on vaadata, muud ei ole kui üks viinajoomine … No mis inimesed need on. Meie ajal midagi sellist ei olnud. Ja külas üldse ei olnud joodikuid, kõik olid tööinimesed,” kirjutab Salme oma mälestustes. Aga kuhu need tööinimesed kõik jäid, kirjutab ta sealsamas? Kes läksid sõtta, kes Siberisse, kes põgenes ära … Ega see üle lombi minek olnud ka väga lihtne, osa paate uppusid, paljud ei saanud laeva peale. Otepäält põgenesid väga paljud, kes praegugi veel elavad välismaal. Nad lihtsalt pagesid. Aga Lausingud koos teiste allesjäänutega, läksid sõja eest metsa peitu.

Salme sõnul oli lapsepõlv tema ainuke õnnelik aeg. “Vendade ja naabrilastega saime mängida koos! Aga päriselu ei ole siiani õnnelik. Siin on üks asi teisel otsas, ei saa rahulikult elada. Nii ta on, midagi ei ole teta,“ tunnistab naine, kel õnnestus kõigele vaatamata elada kõrge vanuse, 91 eluaastani.

Vägivalla pealetung

„Ma käisin keskkooli juba, kui venelane tuli sisse. Siis algas see kuri aeg. Kohe meid veel ei puututud, välja arvatud see, et maad jagati kolmeks: kahele uusmaasaajale sai osa ja isale jäi veski. Isa oli sellele kõvasti vastu, ehk sellepärast meid hiljem ära viidigi. Kõik suuremad talud jagati kommunistide poolt samamoodi ära,” meenutab Salme. Uusmaasaajad siis muidugi läksid esimese asjana kohe Lausingute metsa. võtsid suured uhked kased maha, hobuvankri peale ja palgid Otepää turule müüki. Endistel omanikel ei jäänud üle muud teha kui pealt vaadata, kuidas nende vara maha parseldatakse.

Alguses ei saadud nagu arugi, et midagi nii väga muutunud oleks, ei olnud hirmu. Aga siis hakkasid inimesed kaduma. Mõni võeti sõjaväkke, aga tagasi ei tulnud keegi. Inimesed lihtsalt kadusid. Huvitaval kombel jäid Lausingud 1941. aasta juuniküüditamisel puutumata. “Külanõukogu esimees oli üks Iismets. Jaan käis temaga hästi läbi, käisid küla peal koos — kas siis tänu temale meid toona säästeti?“ küsib Salme.

Tütar ja ema jäävad koju värisema

Salme jaoks on mälestused isa ja venna äraviimisest 1944. aasta novembris pool sajandit hiljemgi valusad.

„Kui isale ja vennale järgi tuldi, siis mina istusin köögis petrooleumilambi valgel ja lugesin „Nimed marmortahvlil“. Ma ei tea, kelle käest ma selle olin saanud. Siis prõmmitigi ukse peale: „Rajooni miilits, tehke lahti!“ Salme viskas raamatu riiuli peale ja ei mäleta, mis sellest pärast sai. Need arreteerijad, tühjad, ei teinud raamatust üldse välja, kuigi see oli Nõukogude Liidus keelatud kirjandus. Püssimehed tulid robinal sisse, osa veel tuhlas väljas. Läksid laka peale üles, tuhlasid seal ka.

Teised mehed tulid alt veski juurest juba isaga, ta oli püssimeeste vahel. Neile oli enne juba kõik teada olnud, kes kus asub. Vanem vend Jaan oli kodus ärkvel, aga väike Jakob aeti unest üles, tal olid puha ööriided seljas. Lapsed pandi alguses seina äärde seisma, kunii kappe läbi otsiti. Kappidest tõmmati kõik välja põrandale. Nad otsisid midagi, aga jäi selgusetuks, mida.

Enne oli samal moel viidud palju mehi — Uuskad, Karl ja Oskar, Ojaveer, Jürgenson. Need kadusid kõik nagu tina tuhka. Kuhu nad viidi!? Keegi ei teadnud pärast nendest midagi. Kõik noored mehed … kadusid järjest. Kommunistlik võimu hoidis inimesi hirmu all ja kunagi ei teadnud, mis võib juhtuda.

“Meil ei olnud kodus võid parajasti. Mina jooksin paljaste sokkide väel alla veski juurde, paar kilomeetrit, ja tõin tüki võid sealt ära, et neile kaasa panna. Isa ja venda ei viidud kohe Venemaale. Alguses pandi Tartu vanglasse, olid seal oma pool aastat — ülekuulamistel. Sealt viidi edasi Tallinnasse Patarei vanglasse. Ma mäletan, et käisin veel neile Tartu vanglasse pakki viimas. Isa tahtis purukstambitud herneid saada. Muidugi sinki ja võid viisin ka.”

Isa Karl sai 10+5, ta viidi Kasahstani, Karagandasse. Vend Jaan viidi Norilskisse, tema sai puhta süütuna 15+5. “Ega isal ei olnud ka mingit süüd. Muidugi ta oli Kaitseliidu liige. See oli ju Vene-vastane organisatsioon. Ega isa seal eriti midagi ei teinud, aga eks piisas sellest, et ta liige oli. Aga Jaan — no tal ei olnud absoluutselt mitte midagi. Ma ei teagi, mis süüdistus talle pandi, Tema sai niisama eimillegi eest,” pajatab Salme.

Ema, tütar ja väikevend jäid kolmekesi koju värisema. Nad teadsid, et pole mingit võimalust juhtunut ära pöörata või takistada. Neid oli ju enne ka viidud ja ei olnud tagasi tulnud keegi. Elati edasi päeva korraga, hirmu all, et mis nüüd edasi saab. “Järgmine hommik me es julge emaga 14-aastast venda Jakobit üksi koju jätta. Saatsime ta ikka kooli. Nii ta siis õppis seal Vana-Otepää klassis, samal ajal kooli all keldris hoiti vangis tema isa ja vanemat venda, enne kui neid Tartu vanglasse edasi viidi.”

Järgmine päev tulid asjamehed külanõukogust üles kirjutama kõike, mis talus olemas oli. Ja keegi nendest olla öelnud: „Njah, siin ei olegi ju midagi väärtuslikku.“ “No mis seal maainimesel nii väga väärtuslikku olla saab! Isegi kapp oli isa enda tehtud,” kommenteerib Salme. Pärast üleskirjutamist hakkasid saabuma inimesed, kellele oli vallast määratud saada midagi — kas siis mõni loom või põrsas või hobune. Lipikukene oli kaasas: „Välja anda sellele ja sellele see ja see asi.“ Need saajad olid ilmselt sellised inimesed, kes olid teinud sooviavalduse, et tahavad seda ja seda saada. Kas kommunistid või nonde pooldajad. “Imelik lugu nende inimestega: kui ilma anti, siis jooksid nagu kaarnad kohale. Eks meil oli emaga parem kah, et kraam ära viidi. Kui on juba ära võetud — mis ma pean siis veel toitma seda looma. Mis ära, see ära!” on Salme pragmaatiline.

Emale jäi alles veidi maad, üks lehm ja lammas, siga ja hobune ka ning kanad. “Mis me siis emaga tegime — muudkui aga nutsime. Niimoodi elasime üks päev korraga. Värisesime. Kui peni haugatas, siis jälle värisesime ja mõtlesime, et ei tea, mis nüüd on,” kirjeldab Salme. See oli hirmus aeg. Kuna ta oli rahvavaenlase tütar, siis teda keegi tööle võtta ei julgenud — jäi koju ema aitama. Oli selline juhus, et Vana-Otepää kooliõpetaja Armulik saatis väikevend Jakobiga koju teate, et tulgu Salme kooli majandusjuhatajaks. Nii läkski. Aga ta sai vaid nädala seal töötada, kui tuli kaebus: „Rahvavaenlase tütar ei tohi meie lapsi õpetada!“ Ja pärast seda ta ei proovinudki enam kuskile.

Ema Karoliine oli enne küüditamist paremad linad ja Eesti lipu viinud ära oma venna, Aleksander Aare juurde naabertalusse. Pärast Siberit ema sai tolle kasti tagasi, ainult et lipp oli lahti harutatud — trikoloor oli tehtud kolmeks ribaks. Nad ei julgenud hoida lippu terves tükis.

Kui nelja aasta pärast emale järgi tuldi, siis võeti kõik viimane ka ära. Tütrele ei jäänud mitte kui midagi. Onu tõi talle õnneks mullika, kes tuli varsti lüpsma varsti ja Salme sai vähemalt piima. Tänu sõbralike naabrite, uusmaasaajate eestkostele jäeti talle ka tiine siga, kelle põrsad sai hiljem rahaks tehtud, mis kulus marjaks ära!

Ema viiakse ära, vend läheb metsa peitu

Ema Karoliine viidi ära maarjapäeval — see oli pühapäevane päev, 25. märts. Ta oli parasjagu Kastolatsi kirikus jumalateenistusel, Salme oli kodus. Miilitsad tulid tuppa sisse ja küsisid temalt passi. Tüdruk pani värisevi käsi oma passi lauale. Siis küsisid nad vend Jakobi järele, Salme vastas, et ei tea kus ta on, endal süda valutamas, sest tegelikult oli väikevend iga hetk koju saabumas.

Ema oli tulnud kirikust välja ja näinud, et tuldi viie hobusega, püssimehed kaasas, tema talu poole. Oligi arvanud, et nüüd hakatakse välja tõstma. Ja ema sammus neile järgi, oma koju, otse küüditajatele kätte. Kui ta ei oleks tol hetkel koju tulnud, siis ta oleks viimata jäänud, arvavad lapsed tagantjärgi. Püssimees tuli emale ligi ja käskis näidata passi, see võeti ära. Kästi panna riidesse ja lubati kaasa võtta asju 50 kg. Aga ta ei võtnud midagi. „No kus ma lähen selle 50 kiloga,” oli ta öelnud. Ema viidi Otepää kinomajja, sinna korjati inimesi kokku ja hoiti ööpäeva. Edasi viidi nad kuhugi jaama, ilmselt Paluperasse. Ema ütles Salmele lahkumisel sellised sõnad: „Tütreke, ära muretse, küll ma tulen tagasi. Ma nägin öösi unes, et aidavõtme sain kätte.“ Ta oli ära üheksa aastat. Teised olid 14. Mis siis väike Salme muud tegi üksinda — muudkui nuttis aga … “Mul ei olnud kuskile minna kah! Näed — ka Siberis es ole mulle ruumi!” kurdab maha jäänud tütar.

Salmet ei viidud, sest tal oli teine nimi, kuna oli korraldatud fiktiivne abielu naabripoiss Liivakuga. Vallamajas olid töötanud ühed head inimesed — Raudheidingud. Nad olid eestimeelsed ja nende lapsed olid Jaaniga väga head sõbrad. Nad võtsid dokumendid kodu, noored läksid siis õhtul sinna nende juurde ja täitsid vajalikud paberid ära. Salme registreeriti teise nime alla ja seetõttu ta pääses sõidust külmale maale. “Kogu küla arvaski, et ma olen abielus,” kommenteerib Salme.

Vend Jakob oli sel ajal 10. klassi õpilane. Parasjagu oli koolivaheaeg ja ta oli Otepääl korteris. Kui ta tuli Kastolatsi kirikumõisa valge maja juurde, nägi äkki, et kodutalu poolt tuleb rodu püssimehi ja naisterahvas istub nende vahel. Jakob peitus siis köstri majja sisse ja piilus aknast, kuidas tema ema Siberisse ära viidi. Nõnda ta koju enam ei tulnudki. Edasi pidi ta ennast kiivalt varjama, oli paari nädala kaupa redus heade inimeste juures, elas heinaküünides, kuhu talle toodi toitu ja riideid. Eks see oli riskantne tegevus — kõigil oli hirm vahelejäämise ja Siberisse saatmise ees. Aga otsima Jakobit ei tuldudki. Lausingud olid lasknud sugulaste kaudu lahti jutu, et poiss on Nüpli järve ära uppunud. Hiljem läks Jakob edasi Kongutasse, Salme ristiisa Johannes Rüga juurde ja veetiski seal terve suve. Ta tahtis kangesti minna edasi õppima. Aga kus sa lähed — ankeedid oli ju vaja täita! Kõik pere oli Siberisse saadetud ja kulakuteks tembeldatud — seda ei saanud paberitesse kirjutada. Siis ta läks koos ühe tuttava poisiga alguses kaubandustehnikumi Viljandis, aga too asutus kolis kahjuks Tallinnasse ära. Lõpuks sai Jakob Tihemetsa tehnikumi ja lõpetas metsakooli, kusjuures elas ära ainult stipendiumist.

“Jakobil oli hea pea, lahtisem pea kui ülejäänud kahel, ta oleks kindlasti ka ülikooli sisse saanud, aga näed — elu keeras teise külje,” arvab Salme. Ta sai endale elukutse ja tollega töötas pensionini. Pärast lõpetamist ta suunati tööle Virumaale, Tudulinna kanti. Ja siis tuli Mustvee kanti Kasepääle, kus ta praegugi veel elab.

Üksi hirmutavas maailmas

Salme meenutuse kohaselt muutus elu uue nõukogude okupatsiooni all veidi kergemaks alles pärast Stalini surma. „Saabus aeg kodust Otepäält ära minna. Mul ei olnud seal mingit perspektiivi töö leidmiseks — ma olin ju rahvavaenlase tütar. Kogu pere oli ära küüditatud ja mina häbi-märgistatud. Minu edasises elus olid erinevad töökohad, aga palgad ikka väiksed. Elada kuidagi sai, kui rabasin tööd teha, nii kuis vähegi suutsin. Kus aga midagi oli, seal olin mina platsis — käisin kolhoosis kõplamas ja igatsugu muudel töödel,” räägib Salme.

Õde-venda olid pidanud aru, et minna Otepäält ära. Mõeldud tehtud, kolisid noored Tartu ligidale Vanaaseme tellisetehasesse. Jakob töötas seal paar kuud suveajal, kaevas karjääris savi. Salme jäi aga sinna paikseks kaheksaks aastaks, tööta alguses kassapidaja ja pärast saatelehtede väljakirjutajana — need olid muidugi kõik vene keeles. “Ma koolis ei olnud üldse tahtnud vene keelt õppida, ta oli vastik mulle. Aga pidin ikkagi. Keskkoolis oli meil peale vene keele inglise ja saksa keel,” meenutab Salme.

Esimene laps Elle sündis juba 1949. aastal. Tema järel 52-l aastal sündis poiss, kes suri 11-kuusena, ta sai maetud Tartusse. Alguses elas Salme koos tütrega kivimajas, aga siis tuli Venemaalt üks direktor Belov, naine oli tal eestlane ja neil oli viis tütart — elamine jäi kitsaks. Siis pidi Salme välja kolima ja too tuba sai nendele. “Meie siis kolisime ühte katusekambrisse. No kui palju inimesel vaja on — laud, voodi, pliit. Küta pliiti, kui külm hakkab. Mis te ajate seda suuremat ruumi taga! Ei ole nii palju vaja. See elu ongi läinud nii suureliseks,” manitseb Salme ja lisab elutarkuse: “Hää on, kui sul midagi ei ole, siis ei ole sult midagi ka võtta. Ja mida sa teed selle varandusega? Ükskord tuleb ära minna ja kõik jääb paika!”

Aga oli ka selliseid, kel midagi ei olnud, ikka viidi nad ära! Venemaalt tuli emalt ja isalt kogu aeg kirju ja Salme kirjutas ka vastu, seda pidi jällegi tegema vene keeles. “Valges majas köster Kõiv aitas mul tõlkida vene keelde — ma ju ise es osanu. Muidu isale ei läinud kirjad läbi. Emale tohtis saata eesti keeles, aga isale vene keeles — ta oli poliitvang, teda peeti karmima kontrolli all. Ema oli nagu asumisel, aga Jaan ja isa olid poliitvangidena. Neil olid hoopis karmimad tingimused,” kirjeldab Salme toonaseid olusid.

Elu oli selline, et kogu aeg oli hirm. Ei aidatnud kaugemale kolisid, info liikus ikka kaasa. Ühtegi tuttavat ees ei olnud, aga ikkagi saadi teada, et selline perekond — “rahvavaenlased”. “Tol hullul Stalini ajal ajal oli ju nii, et es saa näppu ka liigutada ja juba olid sa läinud. Midagi es tohtinu öelda. No ühesõnaga … sa ei saanud kedagi usaldada!” räägib Salme.

Ajalehti oli sel ajal palju, toimuvaga hoiti end kursis. Pere oli kõik laiali — eks mõte liikus ikka nende peale. Ja kui kirja tüdruk vanematelt kirja sai, siis nuttis jälle peatäie. Sest kõik see valu tuli jälle tagasi, eredalt.

Ükskord sai Salme emalt Siberist paki. Seal oli kootud kampsun, omatehtud lõngast, enda kootud. “Vaata, kus oli inimesel tase! Ta oli käsitööga harjunud, samamoodi nagu kodus, nii ta jätkas Siberis ka. Tal ei olnud seal vokkigi — ilma vokita keerutas lõngaks selle villa. Maru soe kampsun oli. Minul es ole talle midagi saata. Sündisid järjest lapsed ja vaatasin, kuidas ise ots otsaga kokku tulla …”

Pärast Stalini minekut suurem hirm nagu kadus ära. Siis ei kartnud enam, et sind võidakse veel küüditada ja võis ikka juba vabamalt mõne sõna öelda. Salme abiellus autojuht Endel Ojaga. 55ndal sündis neile tütar Sirje. Kui ta oli veel rase, võeti mees sõjaväkke kolmeks aastaks ja naine jäi selleks ajaks üksi, ilma abita. Isa ei näinud oma laste enne kui see oli 3-aastane!

Tagasitulek

Kevadsuvel 1957 tulid ema-isa Siberist tagasi ja seadsid ennast sisse Kastolatsil omaenda kodutalus. Neile anti erandkorras lubas seal elada, küll mitte omanike, vaid lihtsalt ENSV kodanikena.

Salme jaoks tõi pereliikmete koju tagasi jõudmine nii rõõmu kui ka nende läbielamistest osasaamise valu. Õieti polnudki selge, kus oli olnud raskem — siin või Siberis.

„Me ei olnud hulka aega näinud. Oli siis palju kallistusi ja pisaraid. Rõõmupisaraid! Isa oli 14 aastat ära olnud, ema oli üheksa. Selle ajaga inimene muutub väga palju. Kui isa läks, olid juuksed mustad, kui tagasi tuli, olid need lumivalged!” kirjeldab Salme.

Kuidagi elati ära igal pool. Vanemad oleksid võinud Venemaale jäädagi, kuid ei soovinud seda — tahtsid ikka koju tagasi. Lausingute Metsakuru talu kuulus siis kolhoosile ja isa tahtis seda tagasi osta. Aga need olid tulutud katsed. Õnneks neil lubati seal sees elada koos ühe teise perega. Seal oligi ju ainult kaks tuba ja köök. Isa ja ema said kasutada seal aeda, aga no palju see vanainimene ikka enam jõuab teha … kartult panid maha põõsaste vahele. Ja elu läks jälle edasi.

1967. aastal tuli Salmegi Otepääle — ostis Lille tänavale maja, kus elas kuni oma elu lõpuni. Temast hargnenud sugupuu on muljetavaldav: kolme lapse peale on juba paarkümmend järeltulijat.