Ülle Kaljuste: olen tihti hakanud mõtlema surma peale. Liiga palju häid sõpru ja tuttavaid on lahkunud
Mida aeg edasi, seda rohkem kutsub Ülle Kaljuste end korrale, et ta ei vajuks liigselt vanade aegade nostalgiasse, kirjuta värske aprillikuu Eesti Naine.
“Ma ütlen pigem endale, et püüa seda hetke siin ja praegu!” Miks? “Sest me võtame vanematelt asju üle ja mis on huvitav — mida rohkem nendest negatiivsetest mustritest eemaldume, seda enam võtame üle.”
Ülle tõdeb, et tema põlvkonna ja praeguse suur vahe on see, et tema ja ta ema põlvkonnas räägiti üksteisega vähe. “Kui ma tegin lapsena pahandust, siis ema võis kolm päeva vaikida. Käisin tal sabas ja palusin vabandust, aga me ei saanud seda asja kohe selgeks rääkida,” meenutab näitleja. “Tean, et olen samamoodi käitunud, aga nüüd on mul aeg, kui ma teen vigade parandusi — ja õpin seda just noorte pealt. Mul on poeg ja mõnusad kolleegid, ma näen, kuidas arvestatakse üksteisega, suheldakse, kallistatakse…”
“Aga,” sõnab Ülle ootamatult. “Ma olen palju tihedamini hakanud hoopis surma peale mõtlema. Liiga palju on häid sõpru ja tuttavaid lahkunud. See tähendab, et aeg on hakanud meid kätte saama. Aga mis mind häirib: kui keegi tuntud inimene sureb, kas siis peab ajakirjanik järgmisel minutil helistama ja küsima, mis tunne mul on? Mis selle infoga siis teha?”
