Pettunud pereema: enne karatiiniaega polnud mul õrna aimugi, et abiellusin sellise iseka laiskvorstiga

Nüüd, kui töötame mehega mõlemad kodust ja peame sarnaselt paljudele teistele peredele ka täiskohaga laste eest hoolitsema, olen uskumatult pahane oma mehe peale.

Meie päevad mööduvad enamasti selliselt: tööpäeva alguses paneb mees kontoritoa ukse oma selja tagant kinni ja tuleb sealt välja vaid selleks, et lõunat süüa või siis päeva lõpus, et teleka ette "puhkama" minna. Mitte selleks, et aidata lastel koolitöid teha või ise selle lõuna valmis teeks, et ka mina saaksin 5 minutit puhata.

Jah, mina olen meie peres see inimene, kes peab veebikoosolekute, e-kirjadele vastamise, telefonikõnede ja muu töö vahelt leidma aega ka laste koolitöödeks, söögitegemiseks, koristamiseks. Abikaasa veedab terve päeva meist eraldi ja mina pean siis kõige muu eest hoolitsema.

Enne karatiiniaega polnud mul õrna aimugi, et abiellusin sellise iseka laiskvorstiga! Kui olen temaga sellest rääkinud, ütleb ta mulle vabanduseks, et tema peab tööd tegema ja muidu ei saa asjad valmis. Kui mina ütlen, et mina pean ju ka tööd tegema, laiutab ta vaid käsi ja tegeleb oma asjadega edasi.

Mida ma tegema pean? Ma tean, et praegu on kriis, aga see on ju naeruväärne ja selliselt me jätkata ei saa!