Miks me arvustame ja kuidas see mõjutab meie suhteid?
Lahutuseta suhe on selline, kus sa ei pea iseendast lahutama ühtegi osa selleks, et kellegi teisega suhtes olla. See on olukord, kus kõik inimesed ja asjad, kelle või millega sul on suhe, võivad suhte tulemusena muutuda millekski enamaks.
Gary M. Douglase ja Dr. Dain Heeri raamat „Lahutuseta suhted“ sisaldab abivahendeid, harjutusi ja protsesse, mida võid kasutada lahutuseta suhete loomiseks, selgitamaks, mida oma suhetelt soovid, avastamaks, mis on sinu jaoks tõene, energia abil huvitavate inimeste ligitõmbamiseks ja teadvustamaks, millal on aeg suhtest lahkuda.
Delfi Naistekas avaldab raamatust katkendid teemal, kuidas arvustamine meie suhteid mõjutab.
Miks me arvustame ja kuidas see mõjub?
Inimesed kasutavad arvustamist, et üritada sinu maailma kuidagi mõjutada. Nad kasutavad seda, et luua sinuga side või sinust kaugeneda. Nad otsivad võimalusi sinu arvustamiseks, et endale selgeks teha, kuidas nad on sinuga seotud või kinnitada teie kahe vahelist kaugust.
Oletame, et tutvustad teineteisele kaht oma parimat sõpra. Nad otsustavad sind arvustada ja oma sõprusringist kõrvale jätta. Mõne aja möödudes ei ole sa enam kummagi sõber. Nad kasutasid iga arvustust, mis neil sinu kohta oli, et leida omavahel ühine keel ja kõrvaldada sind oma elust.
Sama teevad ka mõned paarid. Kas sul on olnud sõpru, kes jäid su sõpradeks vaid kuni oma abiellumiseni? Pärast seda muutusid sina ühtäkki nende silmis vallaliseks inimeseks, kes polnud enam nende ellu teretulnud? Seda juhtub sageli, sest paarid tahavad aega veeta teiste paaridega; nad ei taha suhelda vallaliste inimestega, sest neil on oma arvamus selle kohta, mida vallalised võivad nende partneriga teha. Nad kutsuvad sind endale külla vaid siis, kui on leidnud kellegi, keda sulle kaaslaseks soovitada!
Miks inimesed arvustavad?
Enamik inimesi kasutab arvustusi selleks, et tuua ellu turvalisust ja etteaimatavust. Nende arvates on asi nii, et kui nad inimesi piisavalt arvustavad, saavad nad teada, keda oma ellu lasta ja keda mitte; nad saavad teada, kes neile haiget teeb ja kes mitte. Häda on selles, et nad on juba otsustanud, et keegi teeb neile tingimata haiget. Nad pole püsinud: „Kas see inimene teeb mulle haiget? Jah või ei?“
Paljude suhteprobleemide põhjuseks on samuti see, et kumbgi ei esita teisele küsimusi. Inimesed teevad lihtsalt oletusi ja loovad arvustusi selle kohta, mis nende arvates juhtuma hakkab.
Arvustades ei näe sa teisi valikuvõimalusi
Oluline on teada, et iga kord kui midagi arvustad, kõrvaldad sa oma võime tajuda kõike seda, mis sinu arvustusega ei ühti. Kohe kui sa arvustuse oled loonud, jõuad sa mingile järeldusele, ning seejärel ei suuda sa enam näha, et olemas on ka teisi valikuvõimalusi.
Probleem on arvustamisest, lahendus on lubamine
Raamatu autorid tutvustavad lubamise mõistet, mis tähendab, et kõigega arvestatakse ja midagi ei arvustata. Kui sa suhtud asjadesse sallivalt, lubad sa asjadel säilitada oma loomuliku kuju, kuni nad ise teistmoodi avalduvad. Lubamine tähendab, et oled valmis nägema asju sellisena, nagu nad on, ning hoidud nende suhtes vaatenurka võtmast. Sul pole arvamust, et miski peaks muutuma; pole hullu, kui see muutub, ning pole hullu ka siis, kui see ei muutu. Kui sa suhtud asjadesse sallivalt, oled sa valmis tunnistama oma teadlikkust. Ülim vabadus tähendabki endale teadvustamist, et teadlikkus on lihtsalt teadlikkus. See pole õige ega vale, hea ega halb — see on lihtsalt teadlikkus. Lubamine ei tähenda leppimist. Lubamine tähendab teadvustamist, et kõik, mida keegi võib öelda või teha, on lihtsalt üks huvitav vaatenurk, millel pole sinuga mingit erilist suhet. Sa ei pea kellegi teise vaatenurgaga joonduma ja nõustuma ega sellele vastu panema või reageerima, samuti nagu teised ei pea seda tegema sinu vaatenurkadega.
Kuidas lubada ilma arvustamata?
Arvustamine loob vastandlikkust, milles ei kajastu mingit vabadust. Vastandlikkus tähendab vaid positiivset või negatiivset, head või halba, õiget või valet. Iga uue arvustuse loomisel takistad sa kõigel, mis selle arvustusega ei klapi, liitumast oma teadlikkusega. Pead arvustamisest loobuma, et lasta vabadusel enda juurde tulla.
Abivahend: tegu on vaid huvitava vaatenurgaga
Küsi endal, mis tunne oleks, kui sul ei oleks mittegi suhtes oma vaatenurka? Mis siis, kui sa ei väidaks, et oled õige või vale, must või valge ega miski muu, vaid näeksid kõike, kui huvitavat vaatenurka? Tegelikult on nii, et kõigi vaatenurk ongi lihtsalt nende vaatenurk. Pole mingit õiget ega valet, head eha halba; kõik on lihtsalt oma vaatenurk. Mis siis, kui oleksid valmis kõike vaatama sellise pilguga: „Oh, kas pole mitte huvitav vaatenurk?“
Siin on üks abivahend, mida kasutada ulatusliku vabaduse võitmisel. Ütle iga enda puhul avastatud vaatenurga kohta: „Küll on huvitav vaatenurk, et mul on selline vaatenurk“ ja lase see vabaks. Mingil hetkel seda tehes jõuad sa lõpuks arusaamiseni, et sul polegi millegi suhtes tegelikult vaatenurka. Isegi need vaatenurgad, mida sa muudkui teistelt inimestelt kuuled ja tajud, muutuvad lihtsalt huvitavateks vaatenurkadeks. Sa ei pea enam võtma sellist suhtumist, et need kõik kuuluvad sulle. Sa ei pea võtma ühtegi vaatenurka ja sul ei pea alati õigus olema. Asja ilu seisneb selles, et kui sul ei pea õigus olema, siis oledki sa lihtsalt õige.
