“Mida mu vanemad üle elavad? Mida nad mõtlevad, kui mind enam ei ole?” 12-aastaselt vähkkasvaja diagnoosi saanud noore naise lugu

Meriliis Koppel (23) oli kõigest 12-aastane, kui sai teada, et tal on vähk. Hirmsale uudisele järgnes juuste välja langemine, keemiaravi, infektsioonid... Kümme aastat hiljem on Meriliis esimest korda valmis rääkima oma loo võitlusest elu nimel.

Täpselt kümme aastat tagasi oli päev, kus ühe põhikoolis käiva tüdruku elus muutus kõik. 12-aastane Meriliis oli tihti peale kooli üpris väsinud ja tundis vajadust lõunaune järele, mis polnud tema vanuses tüdrukute seas tavaline. Ta meenutab, et tegemist ei olnud lihtsalt sellise väsimusega, mis peale kooli tekib, vaid silmad muutusid raskeks, keha samuti ja ta vajas uinakut. Väsimus kestis paar nädalat, see oli ka esimene märk, et midagi on valesti.

Viimaks avastas Meriliis kehal imelikud väikesed nahaalused munad. “Esimesed kaks päeva varjasin neid vanemate eest, sest tundsin veidike piinlikkust,” kirjeldab ta. Lõpuks Meriliis siiski rääkis oma emale munakestest vaagnaluu piirkonnas ja kiiresti mindi arsti juurde.