37selt süütuse kaotanud eestlanna: uskuge, kui oled juba nii vana, ei ole süütus enam uhkuse asi. Pigem on see nagu vangla

Kui vanalt kaotasite oma süütuse? 14aastaselt? 18-, 21- või äkki hoopis 37aastaselt? Panen kirja oma elukogemuse, sest ehk on sellest kasu kellegi eneseusu taastamisel.

Mina olen siis viimane variant. Miks ma seda kirjutan? Peaasjalikult julgustuseks naistele, kes on selle n-ö normaalse aja "maha maganud" ja nüüd oma süütuse vangis. Mis mõttes vangis? Uskuge mind, kui oled juba kolmekümnele lähenemas või üle selle, siis ei ole paraku süütu olemine enam uhkuse asi. Pigem on see nagu vangla, mistõttu väldid suhete loomist meestega, sest kardad juba ette situatsiooni, kus peaksid neile oma süütusest rääkima. Sa ei tunne ennast täisväärtusliku naisena.
***

Eelmisel aastal uputasid mu ülemised naabrid mu köögi veega üle. Remont oli vältimatu. Töökaaslane soovitas ühte pensionärist härrat, kes tema kodus remondi tegi. Helistasime ja leppisime kohtumise kokku. 

See mees, kes aga kahe nädala pärast minu juurde saabus, ei olnud teps mitte pensionärist härra. See oli vägagi kena noorem meesterahvas. Ta vabandas, et onu jäi haigeks ja ta tuli tema asemel.

***

Olin justkui soolasambaks muutunud, mu peast käis läbi tuhat mõtet, aga samal ajal oli see pea täiesti tühi. Endalegi ootamatult suudlesin teda vastu. Ta käsi liiku mu seljal, üle tagumiku, tundsin kummalist värinat enda sees, see oli uus ja esmakordne, samas nii erutav. Ta tõmbas mu hommikumantli üles ja tema käsi liikus mu paljal tagumikul. Ma olin täiesti jõuetu ja ei suutnud kuidagi vastu puigelda. Lihtsalt lasin kõigel sellel juhtuda. 

Ta võttis mu sülle ja viis magamistuppa voodile, riietas ennast lahti ja avas mu hommikumantli hõlmad. Olin oma alastuses kohmetu, mu ees seisis mees, kes nägi välja nagu spordiajakirja kaanelt: parajalt musklis, tätoveeringud õlal, paaripäevane habemetüügas ning hurmavad huuled ja silmad.