"Seal diivanil kinkisin sellele mehele 22aastaselt oma süütuse ja tal polnud õrna aimugi."
Lugesin Naistekas oma süütuse kaotamise loo avaldanud 37aastase naise lugu ja meenus minu enda kogemus. Ma küll ei olnud päris 37aastane, aga aiman, et viimane oma sõbrannadest küll.
Kuigi minu elus oli enne seda üht unustamatut ööd olnud päris palju selliseid juhusuhteid, mis tähendasid tavaliselt kas kirglikke suudlusi või teineteise puudutamist sealt, siis seksini polnud ma enne oma 22. eluaastat mitte kunagi jõudnud. Lihtsalt kuidagi läks see minust mööda...
Mäletan üht oma esimest kirglikumat suudlust teismeeas aastavahetusel mingi suvalise kutiga, kelle nime ega nägu ma täna ei mäletaks. Mäletan korda ühel majapeol, kui suudlesin ühe sealse kutiga kirglikult köögikappidel, aga temagi nimi ja nägu on mul tänaseks ununenud. Mäletan, kui olin ühe sõbra juures 17aastaselt ja seal oli ka minust vanem mu õe klassivend, kellega keldri diivanil suudlesime ja siis teineteist käega rahuldasime... Aga seksi, seda lihtsalt ei juhtunud.
Kõige lähemale jõudsin sellega siis, kui kunagi välismaal reisil olles ühe mehega, kellega meil koheselt väga tugev klapp tekkis, koos tema poole läksime. Suudlesime juba taksos, siis liftis ja kukkusime ta voodisse, aga sel hetkel ei olnud mul aimugi, mida tegema pean. Nii ma siis katsusin teda, üritasime asja kallale asuda, aga olime mõlemad nii purjus, et see ei õnnestunud kuidagi. Korraga hüppasin sealt voodist püsti, ütlesin, et pean minema ja põgenesin. Olin jumala purjus, ei teadnud, kus ma olen või kuidas sealt hotelli saab, aga kuidagi sain. Ja siis läks veel paar aastat enne, kui....
See juhtus mu parima sõbranna tolleaegse elukaaslase sünnipäeval, kui olin 20ndate alguses. Kuna mul oli samal õhtul ka sõprade pool pidu, polnud ma kindel, kas lähen, aga ma ikkagi läksin. Sest teadsin, et seal on üks kutt, kes mulle meeldis. Ja üks asi viis teiseni, olime kõik väga purjus ja koju ma ei jõudnud sel õhtul. Kuna see sõber elas sõbranna lähedal, läksime hoopis tema juurde ja ei jõudnudki ta magamistuppa. Seal tema elutoa diivanil see juhtus.
See tundus kuidagi loomulik ja hea ning erinevalt eelmistest purjus peaga amelemistest ja suudlustest sai sellest kohtumisest lõpuks ka suhe. Täna me enam koos ei ole, ei suhtle, aga mina salamisi tean, et teda ei unusta ma iial, sest esiteks oli ta mu esimene tõsisem suhe ja teiseks kinkisin ma sellele mehele oma süütuse. Seal diivanil kinkisin 22aastaselt talle oma süütuse ja tal polnud õrna aimugi...
Kas ma kahetsen, et see juhtus purjus peaga tema diivanil? Mitte väga. Aga kas ma tahaksin, et ma oleksin leidnud endas juba hilisteismelisena julguse, et kellegagi sügavam suhe luua ja ehk siis talle oma süütus kaotada? Jah. Aga mingil põhjusel seda ei juhtunud ja läks nii nagu läks.
Lugeja, meenutage, milline on olnud teie elu kõige meeldejäävam seksuaalne kogemus? Kas see oli süütuse kaotamine või hoopis mõni teine kord?
