"Olen mees, kes eelistab õhtuti diivanil õlle libistamise asemel kangi tõsta." Kuidas mõjub eriolukord eestlaste kehakaalule?
Kas peale eriolukorra lõppu kohtame kaht tüüpi inimesi — ühed, kes on oma elu parimas vormis ja vallutanud kõik terviserajad ning teised, kelle jaoks tööle ja koju liikumine oli olulise osakaaluga igast päevast ning nende kaal on märgatavalt tõusnud? Oma lugu jagavad seitse eestlast.
28aastane Kadi: magusa tarbimine on suurenenud ja viigipüksid jäid kitsaks
“Olen eriolukorra algusest juba püsinud kodukontoris, kordagi pole kontoris käinud ja see tähendab, et ka kõik mu söögikorrad on koduses köögis valmistatud. Ainus mure on, et olen kuidagi sattunud elukaaslase rütmi ja lõunad on raskemad, sest tema on harjunud rohkem lõunati sööma kui mina. Samas ka õhtusööke valmistame korralikke, sest see on tore tegevus, mida kahekesi teha. Stressi tõttu olen kindlasti ka viimastel nädalatel magusat rohkem tarbinud, sest ostsime eriolukorra alguses seda rohkem koju. Nüüd, kui rohkem kui kuu on möödas, olen märganud, et vist mõned kilod on juurde tulnud, näiteks ühed viigipüksid olid tagumiku ümber kitsamad.
Viimased kolm nädalat olen teinud ka trennikava järgi trenni, see tõstab kohe mu söögiisu, aga nüüd püüan seda piirata. Lisaks otsustasin, et hakkan lõunapausidel käima jalutamas, et saaksin enda sammud sarnaselt tavapärasele ajale täis ja end liigutada.
Kõige raskem ongi see, et kuidas püsida enda toitumise rütmis, kui elukaaslane on ka kodus ja ei viitsi ja pole aega eraldi süüa teha.”
23aastase Ülari lugu: toidukorrad ja näksimine on suurenenud, liikumist on vähem
“Eriolukorra ajal olen reegleid järginud, üritan pidada 2+2 vahedest kinni. Inimestega kokkupuuteid on väga vähe, valdavalt ainult siis kui tööl töökaaslastega. Samas söömine on läinud palju suuremaks. Kuna oled rohkem kodus, siis nagu sööd rohkem. Põhitoidukorrad on küll üldiselt samad, aga sellist näksimist on rohkem. Liikumine on ka kindlasti väiksem. Samas osadel päevadel muidugi olen käinud jalutamas ja kuigi spordisaalid on kinni, siis koduseid võimalikke harjutusi teinud. Aga pigem ma arvan, et ikka juurde võtnud, kuna liikumine on väiksem ja tegeled päevad veidi rohkem söömisega, kui tavalisel ajal.”
44aastane Karin: söön palju kommi, aga riided, mis olid enne kitsad, on nüüd parajad
“Alguses oli teisiti, et olid isud ja näksimist rohkem jne. Nüüd on kõik paika loksunud, ei soovigi süüa enam. Ei viitsi enam, alguses võtsin juurde kaalus isegi, ei lugenud, et käisime palju jalutamas, aga nüüd on kaal alla hakanud minema. Õues meeldib ikka olla, see ju ainuke asi, mida teha. Kui elukaaslane ka kodus oli, käisime iga päev jalutamas, et mitte toas terve päev passida.
Ma juba hakkan harjuma sellise eluga, siin omad plussid. Kodus on saanud vajalikud asjad ära parandada ja raha jääb üle, ei tarbi ju enam peale söögi miskit. Paremini toitunud küll vist mitte, kuid kõik söögi teen ise. Söön kõike, aga nüüd juba vist vähem, lõunat ei viitsi süüa. Või sööngi hommiku ja lõuna koos. Asi võibki ajas olla, et pole enam vahet, kas lõuna või õhtu. Varem sõin lõunat väljas, et äkki kuidagi see mõjus, et kaal ei langenud.
Ei saaks öelda ka, et toitumine oleks nüüd üksluisem, värsket ostame palju, õunu, kiivisid ja apelsine, mida enne nii palju ei tarbinud. Tervislikum ka vist mitte, huvitav on see, et kommi söön ka palju, mida enne ei teinud, riided mis enne olid veidi kitsad, on nüüd ok. Veider see värk.”
26aastane Keidi: avastasin erilise kire kookide tegemise vastu. Õnneks on olemas treeningvideod
“Karantiini juures on positiivne see, et olen hakanud toidupoes käima kord nädalas, mis tähendab, et korraga tuleb küll suurem ostukorv, aga kokkuvõttes säästan sellega nii aega kui ka raha. Ära on jäänud spotaansed “tahaks midagi head” poeskäigud ja sellega ka erinevatele isudele järele andmised.
Meeldib ka see, et olen rohkem kokkama hakanud ja avastanud erilise kire kookide tegemise ja nende kaunistamise vastu, mis muidugi tõstab trenni tegemise eriti suurde fookusesse. Õnneks on olemas palju treeningvideosid ja ägedaid treenereid, kellega kodus liigutamine on puhas rõõm. Minu eriline lemmik on Shalini ja tema loodud GraceFiti programm. Kõndimist olen alati armastanud ja kuna praegu on värsket õhku eriti vaja, siis on ka pikad jalutuskäigud mõnus osa argipäevast.”
43aastane Maarika: kuue eriolukorra nädala jooksul on kadunud 3,5 kilo!
“Eriolukorra kehtestades hakkas minu kaal kohe langema ja seda peamiselt seetõttu, et kodukontorisse tööle jäädes olid esimesed eriolukorra nädalad ikka väga kiired ja toimekad, kogu tavapärane töö tuli ruttu uutel alustel käima saada. Polnud aega isegi lõunasöögiks, nii see kaal langes ja õhtuks kui töölaua tagant välja sain, siis läksin kohe ka õue inimtühjadele tänavatele kõndima, st otsisin inimtühje tänavaid ja elasin stressi välja kiirkõndides. Tööl käies ma seda ei viitsinud vahel teha, tulin ikka kontorist koju ja jäingi sinna diivanikartuliks, sest nii raske oli peale kohustustega täidetud tööpäeva end veel liikuma kohustada.
Kui esimene kiire oli möödas ja taastus normaalne koormus, oli kaal juba paar kilokest alla läinud ning see oli väga motiveeriv ja otsustasin jätkata. Süüa paremini ja õigesti, liikuda varahommikuti ja õhtuti õues. Tulemused ongi juba tulnud, kuues eriolukorra nädal ja kadunud on 3,5 kg. Kui siin olid vahepeal väga vihmased ilmad, siis lihtsalt tantsisin kodus muusika saatel ja tegin mõned vanast ajast meelde jäänud võimlemisharjutused. Need omakorda tundusid väga mõnusad teha ja muutusid tavaelu osaks ka normaalse ilmaga päevadel, kus sai siis ka kiirkõndimas käidud.
Ehk kokkuvõtvalt — uus olukord tekitas uued rutiinid. Nii ongi ju kõige kergem eriolukorda taluda — uued rutiinid ja kontroll oma asjade üle. Pealegi rutiinne kodune tööelu aitab igati kaasa trennisoovi kasvule vähemalt minu puhul on see nii. Õnneks ei ole mul tekkinud seda külmkapis regulaarselt näksimise otsimise vajadust, mille üle paljud teised naised kurdavad.”
26aastane Marko: olen mees, kes eelistab õhtuti diivanil õlle libistamise asemel kangi tõsta
“Eriolukorra algus oli mu jaoks toitumise ja eelkõige trenni mõttes raske. Nimelt olen umbes viimased 10 aastat aktiivselt jõusaalis käinud ja sellest oli saanud igapäevaelu osa ning justkui teraapia. Olen mees, kes eelistab tavaõhtutel diivanil õlle libistamise asemel kangi tõsta. Kõige pikem paus treeningutest oli seni umbes maksimum kuu aega ja seda peamiselt reisimise tõttu. Nüüd võeti see osa elust järsku ära ning esimesed paar päeva üritasin leida moodusi, et uue olukorraga hakkama saada. Tundub tagantjärele veidergi, kuid emotsioone selle tõttu oli igasuguseid. Ja mis seal salata, toitumine jäi seetõttu esialgu väga soiku (sõin sisulislt kõike) ning veinigi sai nädalavahetustel tavapärasemast rohkem kodus rüübatud. Et motivatsioon oli suhteliselt madal…
Mitme teguri koosmõjul (pööre isiklikus elus, tervise tähtsustamise tõus ühiskonnas, uue motivatsiooni leidmine jne) otsustasin aga 1,5 nädalat peale eriolukorra algust, et panen endale paika rutiini. Mul sai paika enam-vähem kellaajaliselt et kuna ärkan, kuna töötan, kuna on pausid, kuna on söögikorrad, kuna treening, kuna liikumine jne.
Toitumises jätsin kehtima kaks suurt põhimõtet: ei tohi süüa rohkem kaloreid, kui kulutan (enavähem arvutasin päeval tarbitud kogused välja) ja toit peab olema värske, valgurikas ja söögikorrale vastav (et õhtul päris rasvast praadi ei söönud). Enamasti jäid menüüsse hommikupuder, valgurikkad lihasöögid (kanafileedest igasugused toidud, harvem ka veidi punast liha, salatid, pastarooge, kodujuust jne), hakkasin jooma vahepaladeks valgurikas petti või keefiri ning aegajalt sõin ka kala.
Treeningu mõttes hakkasin 5-6 korda nädalas jooksmas käima (enne käisin umbes 2 korda lisaks jõusaalile) ning peale igat jooksu tegin kätekõverdusi, lõuatõmbeid ja koduste vahenditega kätele jõudu. Palju hakkasin ka väljas jalutamas käima, näiteks iga nädalavahetus sai kuhugi metsa matkama mindud (inimtühja siis kindlasti!) Praeguseks on nn karantiinireziimi olnud varsti kuu ja toimunud on järgmised muutused: mitmed püksid on jäänud suuremaks, olen pidanud ka rihmadele auke juurde tegema. Lisaks läks nädalavahetusel nagu valatult selga pintsak, mis viimasel ajal kippus pitsitama.
Ma pole küll end veel kaalunud, kuid silmaga on näha, et keha on massilt väiksemaks jäänud, samas on paljudes kohtades lihas nähtavamale tulnud. Siinkohal kindlasti on kadunud ka lihasmassi, sest keha ei saa enam sellist koormust päris, mis enne. Aga ka vana vaenlane ehk rasv on pidanud järgi andma. Samas enesetunne on alates rutiini seadmisest väga hea, uni super ja kui nii edasi läheb, siis on suveks ka täitsa hea vorm hoolimata kõigest tulemas!”
44aastase pereisa lugu: tänu eriolukorrale oleme saanud väga tervisliku päevakava
“Peamine muutus mida mina eriolukorras tunnen võrreldes eelnenud elukorraldusega, on see, et füüsilised tegevused on muutunud — kui varasemalt sai käidud spordiklubis trenni tegemas, siis nüüd on see asendunud matkaradadel ja metsateedel matkamisega.
Teine muutus on see, et kuna kodus on 5aastane laps, kes enne eriolukorda käis igapäevaselt lasteaias ja liikus seal hommikust õhtuni ringi, siis nüüd ta soovib mööda metsi ringi jalutada-matkata IGA PÄEV vähemalt 1, enamasti aga 2 korda ning selle kõige tulemusena on minul lõpuks tööpäevad õige pikkusega — pean olema igal õhtul hiljemalt kell 18:00 kodus, et enne kui pimedaks hakkab minema, jõuaks kusagil ilusas metsas tund või paar ringi käia. Nii et tänu eriolukorrale oleme saanud endale väga tervisliku päevakava ja juba lõuna paiku hakkavad kõik mõtlema, kuhu metsa me siis täna õhtul läheme.”
