„Mäletan, kui minu emal lahkus 56aastaselt,“ rääkis Liia Hänni. „Ma kandsin seda valu enda sees pikki aastaid. Praegu täidab mind emast mõeldes tänutunne. Kas peaksime mõtlema, et sellel karmil ajal õnne polnud? Oli küll. Kuid üks on kindel — inimese elu sõltub ühiskondlikest oludest, milles me elame. Nii ka emaks olemine. On igati põhjendatud küsida, kas Eesti emad on õnnelikud?“

„Kuidas mõõta ühiskonna õnne, ema õnne?“ küsis Liia Hänni. „See tundub retoorilise küsimusena, kuid ei ole seda. Õnneindeks on mitmekülgne, sest ta ei vaata mitte ainult läbi materiaalse prisma, vaid ka mitmeid teisi tegureid, rahulolu, heaolu. Eelmisel aastal oli maailma õnnelikum riik Soome, Eesti oli 55 — meil on, mille üle mõelda. Usun, et oma otsustes vaba naine teeb oma otsuse emaks saada ka ilma riigi tellimuseta. Kõige ainulaadsem tunne armastus oma ema vastu.“

„Põhiseaduses on kirjas, millele meie riik tugineb,“ sõnas Liia Hänni. „Põhiseaduse järgi on sellel keskne koht perekonnal. Põhiseadus ei kirjuta ette, keda mõista perekonnana. Paljud lapsed sünnivad üksikemadel. Kas viimase õnneliku suhte alus on abielu? Koduvägivalda ei pea taluma. Põhiseadusega oleme andnud lubaduse võtta pere riigi kaitse alla. Eesti perepoliitika on maailmas eeskujulik.“

Jälgi emadepäeva konverentsi SIIT.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena