Nimelt kasvab meie peres kaks lasteaiaealist ja üks teismeline laps. Mees on juba aastaid, äkki isegi üle kümne aasta käinud nii Soomes, Rootsis kui aeg-ajalt harva ka Norras tööl ning tegelikult oleme ju harjunud, et teda vahepeal pikalt ei ole, aga sel ajal on olnud meil normaalne rütm: lapsed käivad lasteaias või koolis, mina tööl.

Praegu aga on mul koroona tõttu töömaht väiksem, lapsed on 24/7 põhimõtteliselt kodus ja kuna mees ei ole hetkel tööle pääsenud, on tema aidanud lastel aega sisustada või õppida, kui mina olen pidanud kodus tööd tegema. Tänu sellele olen saanud normaalses mahus töö tehtud ja ei ole probleeme.

Minu mees aga ootab väga, millal ta saaks tööle, sest esiteks on tal laste kantseldamisest natukene kopp ees ja teiseks pole tal just midagi väga ka teha, sest viimaste nädalatega on kõik kodused tegemised ja toimetamised juba tehtud saanud ning uusi hetkel ka piisavalt peale ei tule. Siin ta tööle minna ka ei taha, sest teab, et nii, kui piirid avatakse, ootab teda välismaal töö.

Aga mida teen siis mina, kui ta läheb ära? Kohe hakkab ju suvine koolivaheaeg ja lasteaias ka puhkus, aga mina pean ju ikka tööd edasi tegema. Natukene mul on veel puhkust, mida võtta, aga sellest ei piisa. Oma ema juurde ma ka lapsi viia ei saa, võib ju tema haigestuda, sest ega me tegelikult ju ei tea, millal võime vabalt võtta...

Ütlen ausalt, ma ei ole küll oma mehele seda kordagi rääkinud, aga mina olen siiani pigem hoidnud pöialt, et piire veel ei avataks.

Kuidas teised pereemad sellises olukorras toime tulevad? Mida soovitate? Eks üks hetk peab mees ju niikuinii ikkagi tööle minema...

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena