Naise tähelepanek: need inimesed, kes eriolukorra alguses varusid mitmeks kuuks toitu, võtavad nüüd eriti vabalt

Olen viimaste nädalate jooksul märganud üht huvitavat asja. Nimelt on need pereliikmed ja sõbrannad/sõbrad, kes eriolukorra alguses võtsid kõike väga tõsiselt ja istusid nädalate kaupa koduseinte vahelt väljumata, hakanud ühendust võtma, et sooviksid nüüd kokku saada ning aitab sellest jamast.

Mina ise olen terve eriolukord koos oma elukaaslasega teinud asju normaalsuse piirides. Ostame toitu umbes nädalaks-paariks ette, sadu konserve meie kodust ei leia. Jalutamas käime ka iga päev. Kuid mitmed mu tuttavad said eriolukorra alguses šoki, ostsid mitmete sadade eurode eest endale kaupa koju ja keeldusid üldse kuskil käimast. Mõned neist ei väljunud vist tõesti pikka aega kodust.

Kuna eriolukord ikkagi kestab, hoian jätkuvalt distantsi. Tõsi, mõne tuttavaga olen paar korda käinud korraliku vahega n-ö distantsjalutamas, aga kedagi külla pole kutsunud ja ise ka ei ole käinud.

Aga asi on läinud selles mõttes huvitavaks, et need tuttavad, kes alguses hulluks läksid, on nüüd teises mõttes ekstreemsusesse kalduvad. Nad helistavad ja räägivad, et kuna nüüd tuleb nii vähe nakatunuid juurde, võiks kõik piirangud kuu peale saata, kokku saada ja peo teha. Kas nad ei saa siis aru, et just tänu piirangutele on nakatunuid vähemaks jäänud? Miks nad tahaksid seda nüüd ära rikkuda?

Imelik mõelda, et osad inimesed kalduvad äärmusest äärmusesse. Enne olid nad solvunud ja vaatasid mind kui potentsiaalset nakkusallikat, kui julgesin kasvõi iitsatada, et muidugi käin ma õues jalutamas edasi. Nüüd aga vaadatakse mulle viltu, et miks ma edasi kodus istun, haigeid ju peaaegu polegi ja võiks pidutsema hakata. Üldse ei saa mõne inimese mõttemaailmast aru.