"Olin ilusasti kaks kuud kodukontoris ja alles nüüd sellel nädalal otsustasin esimest korda tööle minna. Ise arvan, et viiruse ajal olen mõistlikult käitunud, ei ole kellelgi külas käinud, poodi külastasin kord nädalas või isegi kahe nädala tagant, ühistranspordiga ei sõitnud. Sain aru, et minu tutvusringkonnas käitutakse samamoodi, tundub, et elasin oma naiivses maailmas.

Nüüd sel nädalal, kui esimest korda ühistransporti kasutasin üle pika aja ja trammiga tööle sõitsin, sain pehmelt öeldes väikese šoki osaliseks. Olin küll juba uudistest näinud, et inimesed otseselt bussides teineteisest vahet ei hoia ja näpivad kõike ilma desinfitseerimata, aga mõtlesingi, et kuna sellele on nüüd vast piisavalt tähelepanu pööratud meedia tasandil, siis inimesed on nüüd õppust võtnud.

Oi, kui rumal ma olin. Trammi astudes veel rõõmustasin, et see on pooltühi ja sain end rahulikult istuma sättida. Tekkis juba tunne nagu enne kriisi, et saab normaalselt sõita. Kõigest paari peatuse pärast tuli trammi üks keskmisest korpulentsem mees. Jah, ma juhin tema kehakaalule tähelepanu, sest selle asemel et istuda ühele väga mitmetest vabadest kohtadest, tuli ta otsejoones minu juurde ja pressis end mu kõrvale. Ei olnud mingit juttu mitte kahemeetrisest vahe hoidmisest, vaid isegi mitte kahe sentimeetrisest!

Tõusin muidugi ärritunult püsti ja läksin teise trammi otsa. Ma ei ole nii viirusekartlik, et mõtleksin vihaselt, et nüüd sain temalt nakkuse vms, aga mingisugune üldine viisakas distantsi hoidmine võiks ju kehtida. Eriti veel praegu. Väga tore, et piiranguid leevendatakse, aga kui niimoodi uisapäisa oma suhtumist muuta, tuleb ju kõik tagasi. Ei ole meeldiv see teisele inimesele külje alla ronimine."

Lugejad, kas olete ka piirangute leevendamise ajal märganud ebameeldivat käitumist kaasinimeste poolt?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena