Ema, kelle lapsed käitusid ärahellitatud jõmpsikatena, leidis lihtsa viisi, kuidas nende käitumist muuta ja rahu majja tuua
On emasid, kellel on kord majas sünnist saadik ja nad ei mõista, kuidas saavad teiste inimeste lapsed ülekäte minna. Enamik emasid on aga vähemalt ühe korra mõelnud: "Millal ma ta nii ära hellitasin?" Aga seda on võimalik muuta ja üks ema avaldab, kuidas.
“Kasvasin ise üles lapsena, kellel ei olnud eriti midagi, olin pärit vaesemast perest. Hindasin väga neid üksikuid asju, mis mul olid. Kuid lubasin endale, et oma lastele võimaldan ma rohkem.
Aastad möödusid, sain mitu last ja elasin imelist pereelu, kuni ühel päeval märkasin, et mu lapsed ei austa mind. Nad loopisid asju, ei kuulanud sõna ja neil oli täiesti ükskõik, kui palusin neil midagi teha. Viimase abinõuna võtsin ette karistusviisi, mille kohta uskusin, et see kindlasti toimib. Pakkisin kottidesse pooled laste mänguasjad ja ütlesin neile, et need lähevad keldrisse selle ajani, kuni nad hakkavad ilusasti käituma.
Minu noorim tütar vaatas mulle rahulikult silma ja ütles surmtõsise näoga: “Emme, meid ei huvita, kui sa need asjad keldrisse viid.”
Ma olin šokeeritud. Ma olin oma lapsed nii ära hellitanud, et neid ei huvitanud enam siiralt, kas neil on mõni mänguasi vähem või rohkem, sest neil oli kõike juba nii palju. Ükski minu karistus- ega käsutusmeetod ei olnud samuti toiminud.
Kuid siis välgatas mulle üks mõte. Ma olen ju empaat, äkki mu lapsed on ka? Kutsusin nad enda juurde, laskusin nendega samale tasemele ja selgitasin rahulikult, et mul on väga kurb olla, kui nad ei tee midagi, mida ma olen palunud. Ja selgitasin neile samuti, mida tähendab ärahellitatud laps ning kinnitasin neile, et tegelikult nad ju ei taha niimoodi käituda. Meil oli pikk vestlus, mille lõpuks lapsed tunnistasid, et soovivad paremini käituda.
Seadsime sisse väikese tahvlikese, kuhu kirjutasin igale ühele eakohased kohustused, mida nad peavad täitma. See ei sobi kindlasti kõikidele peredele, aga meil toimib see suurepäraselt. Kui mõnel lastest tekibki vahel jonnituur ja ta ei soovi midagi teha, siis käskimise asemel aitab vestlus, kus ma selgitan oma tundeid ja mõtteid. See tõesti aitab! Poleks uskunudki, et väikesed lapsed saavad nii hästi oma ema tunnetest ja mõtetest aru. Neid ei peagi käskima, nendega peab ausalt rääkima.”
Allikas: Scary Mommy
