06.06.2020, 08:00
Pärlkasvaja tõttu ühest kõrvast kurdistunud Liis: inimene võib näha välja terve, aga me ei tea kunagi, milline ta taust on
FOTO:
Umbes kuu aega tagasi jagas eestlanna Liis Leuska (29) oma Facebooki lehel väga isiklikku postitust, mille sisu üllatas mitmeid teda tundvaid inimesi ja samal ajal tekitas uhkust neis, kes on talle väga lähedased, sest Liis otsustas kirjutada esmakordselt aastatetagusest läbielamisest ausalt ja avameelselt. 11-kuuselt avastati Liisil kõrvast pärlkasvaja ja see haigus käib teataval määral temaga tänaseni kaasas. Nimelt on Liis ühest kõrvast kurt.
Püünsi Koolis algklasside õpetajana töötav Liis peab tänaseni käima regulaarselt arsti juures kontrollis ja südamerahu, et kasvaja on igaveseks kadunud, ta saavutada ei loodagi. On, mis on. Vanu pilte vaadates avastas ta aga endast foto haiglavoodis ja otsustas, et võiks juhtunut ka teistega jagada. Kõigel sellel oli väga südamlik põhjus: Liis on juba pea kolm aastat heategevusfondi Minu Unistuste Päev aktiivne vabatahtlik ja kui täna aitab ta korraldada unustamatuid päevi raskelt haigetele lastele, siis aastaid tagasi oli temagi üks neist. Unistuste päevi tol ajal muidugi veel ei korraldatud…
“Eelkõige tegin selle postituse oma sõprade jaoks, sest äkki nemad saaksid kuidagi annetada ja aidata fondi ajal, mil annetajaid on vähemaks jäänud ja ka avalikult pole võimalik annetusi koguda ega teavitustööd teha, sest suur osa üritusi on ära jäetud,” selgitab Liis soovi teha head. Positiivset tagasisidet sai Liis endalegi ootamatult väga palju. “Tundsin, et ma olen midagi head ära teinud, sest kuigi mu varasemad põhimõtted on olnud pigem sellised, et mida vähem ma räägin ja rohkem iseendale hoian, seda tugevam inimene ma olen, kuid viimasel ajal on mu mõttemaailm muutunud.”
Aga kuidas see haigus ikkagi Liisi jaoks alguse sai…
Päris esimesi aastaid, kui Liisilt kõrvast kasvaja avastati, ta ise ei mäleta, sest oli siis kõigest 11-kuune ja nii meenutab ta olnut läbi oma ema pilgu. “Läksin ema ja isaga haiglasse, sest olin kõrges palavikus ning ei avanud enam oma silmi. Haiglas lükati mul kuulmekile läbi, et rõhk langeks, mädane vedelik kõrvast välja voolaks ja saaksin silmad jälle lahti teha,” räägib ta. Sellele järgnes pidev kõrvapõletik, mis vanemaid Liisiga ikka ja jälle haiglasse tagasi sundis minema.
"Haiglas lükati mul kuulmekile läbi, et rõhk langeks, mädane vedelik kõrvast välja voolaks ja saaksin silmad jälle lahti teha."
Kuigi pärlkasvaja, mis Liisilt kuulmise röövis, oli justkui healoomuline, siis kasvades sööb see kuulmekäiku ja selle tagajärjel kaob ka kuulmine ning võivad kahjustuda näonärvid.
1997. aastaks, kui Liis oli kuueaastane, oli tal juba viis operatsiooni selja taga — eemaldati mandlid, adenoidid, polüübid ja iga kord pandi kõrva šunt. Nüüd ootas teda ees aga esimene suur operatsioon, millega loodeti kõrvast kasvaja eemaldada. Operatsiooni järel tõdesid arstid, et kui sellega oleks oodatud veel kuskil kuu aega, ei oleks Liis täna enam elavate kirjas. “Seda mäda tuli nii palju, et see oleks igale poole pähe läinud ja ma oleksin veremürgituse saanud,” meenutab Liis õlgu judistades.
Sellega noore tütarlapse haigla vahelt solgutamine paraku aga ei lõppenud, sest poolteist aastat hiljem andis kasvaja endas taas märku. “Kõrv ajas mäda välja ja hakkasin taas haiglas käima,” räägib Liis. Teine suur operatsioon tehti 2002. aastal, kui Liis oli juba 11-aastane. “Peale seda operatsiooni arvasid arstid, et said kogu kasvaja välja, aga haiglas käisin kuni keskkooli lõpuni ikka edasi. Lihtsalt siis sai seda rohtudega kontrolli all hoida ja kasvaja õnneks ei ole uuesti aktiveerunud.”
Meeles vaid hea
Kui uurida Liisilt, kui palju ta ise üleüldse sellest ajast mäletab, tõdeb ta, et meelest on pühitud just need raskemad hetked. “Mingisugused üksikud asjad on muidugi meeles. Kindlasti mul mingitel hetkedel oligi valus ja nutsin, aga praegu tagantjärele mõeldes ei mäleta ma seda valu või, et mul oleks sellepärast kuidagi halb olnud. Pigem on meeles just positiivsed asjad,” tõdeb ta. “Minu jaoks oli põhiline see, et iga kord, kui haiglasse läksime, teadsin, et saan sealsest kohvikust kapsapirukat.”
Lisaks maitsvale kapsapirukale on Liisil tänaseni meeles narkoosi lõhn. “Kui mulle mask ette pandi, ütlesid arstid, et see lõhnab nagu maasikas. Siiamaani mõtlen, et kas mina ei tea, kuidas maasikad lõhnavad või hoopis arstid, sest see ei olnud küll maasikalõhn,” naerab ta ja tõdeb, et kui ta täna kuskil sarnast lõhna tunneb, tulevad need hetked elavalt meelde.
Ka juba mainitud operatsioonist on Liisil meeles pigem päev, kui ta haiglast välja pääses ja vanemad talle liikuvate käte ja jalgadega Barbie nuku kinkisid, sest muuhulgas oli ka Liisi sünnipäev. “Kui praegu mõtlen Minu Unistuste Päeva peale, siis tegelikult see päev ja need kingitused on laste jaoks nii olulised, sest need on tegelikult asjad, mida ta jääb tulevikus meenutama. Mina ise ju ei mäleta neid süste ja torkimist, vaid ikka positiivseid hetki. Ma proovin ka täna igast halvast olukorrast midagi head leida ja tänu sellele kasvajale olen ma see inimene, kes ma praegu olen.”
Vanemate üleelamised
Kuna Liisi vanematel Facebookis kontosid ei ole, said nad tütre avameelsest postitusest teada juhuse kaudu. “Ma ei hakanud neile eraldi ütlema, et ma kuskile midagi kirjutasin, aga kui näitasin emale üht pilti, kirjutas mulle samal hetkel töökaaslane ja väga hea sõbranna, et on minu üle väga uhke. Mu ema nägi seda sõnumit ja küsis, et mille üle ta uhke on ning siis ma ütlesin emale, et kirjutasin juhtunust. Kui andsin oma telefoni talle lugemiseks, hakkas ta nutma,” tõdeb Liis, lisades, et ema võib küll tütre haigusest täna vabalt rääkida, aga mingil määral on see siiani valus teema.
"Hetk, kui lõpuks autosse istun, on küll emotsionaalselt väga raske.”
Ka unistuste päevi korraldades puutub Liis sageli kokku teiste lapsevanematega, kes peavad parasjagu elama läbi midagi sarnast nagu tema enda vanemad aastaid tagasi. “Kui lähen mõnele üritusele või unistuste päevale, olen sel hetkel väga rõõmsameelne, naudin kõike ja võtan sellest päevast ka iseenda jaoks kõik. Alles hiljem olen tegelikult väga emotsionaalne ja võin lahinal nutta,” räägib naine. “Näha, kui raskelt haigeid lapsi meie seas tegelikult on ja samal ajal näha nende vanemaid, kes annavad endast kõik ning proovivad ka ise sellest päevast maksimumi võtta, olla rõõmsad ja tänulikud, on väga eriline tunne. Aga hetk, kui lõpuks autosse istun, on küll emotsionaalselt väga raske.”
Kuulmist taga ei igatse
Kolm aastat tagasi, kui Liis igaks juhuks taas oma tervist kontrollimas käis, teatas arst, et naise kaotatud kuulmine ühest kõrvast oleks võimalik 50 protsendi ulatuses taastada, kuid Liis otsustas keelduda. “Olen otsustanud, et ma küll ei kuule ühe kõrvaga, aga see mingis mõttes isegi meeldib mulle,” möönab ta. “Oletame näiteks, et olen reisil, mille ajal ööbime kesklinnas, kus lärm on hotellituppa kosta. Sellistel hetkedel keeran mina end lihtsalt teisele küljele ja ei kuule enam midagi ning probleem ongi lahendatud.”
Liis tõdeb, et ta on juba noorest east õppinud kuulama vaid ühe kõrvaga ja ka kõik ta lähedased on õppinud sellega arvestama. “Nad teavad, et peavad minust paremal pool olema, ka lapsed koolis teavad ja on harjunud. Näiteks autos meeldib mulle roolis olla, sest ka siis on inimesed minu paremal küljel,” kinnitab ta, lisades, et sellegipoolest on hetki, kui ta peab paremini sõprade kuulmiseks paluma kas muusika vaiksemaks keerata või lisama kodus filmi vaadates subtiitrid, et lisaks kuulmisele ei peaks ta oma peas ka tõlketööd tegema. “Mingid erivajadused on, millega pean lihtsalt arvestama.”
Kõiges halvas on midagi head
Tänu kogetule ei muretse Liis enam pisikeste asjade pärast, vaid muudab iga negatiivse kogemuse enda jaoks positiivseks. “Minus on tänutunne ning võib-olla see mõistmine, hoolimine ja vabatahtliku töö ongi just sealt alguse saanud,” selgitab ta. “See teema ju jätkuvalt kõnetab mind ja räägin sellest avatult ka lastele koolis, sest kui nemad räägivad minuga ausalt endast, olen aus ka nende vastu ja räägin endast.”
Liis tunnistab, et lapsed on väga mõistvad ja neil pole kellegi suhtes eelarvamusi. “Nad ongi nii ausad ja siirad,” lisab ta. “Minu põhieesmärk neile rääkides on see, et isegi, kui mõni inimene näeb välja terve, siis me ei tea kunagi, mis temaga juhtunud on või milline on ta taust. Seetõttu tasub alati olla sõbralik ja viisakas. See on minu jaoks väga tähtis.”
Paljud inimesed ei ole nii emotsionaalset kogemust pidanud elus üle elama ja ehk ei suuda ka seetõttu tänases päevas elada ning neil inimestele soovitab Liis keskenduda rohkem iseenda soovidele. “Teha võib-olla just seda, mis endale meeldib ja sind õnnelikuks teeb. Mõelda iseendale. Aga samal ajal ka teisi aidata. Selleks ei pea olema kuskil organisatsioonis, vaid lihtsalt abivajajaid märgata. Jah, need tegevused Minu Unistuste Päevas on emotsionaalselt rasked, aga see annab mulle tegelikult nii palju juurde. Tunde, et olen midagi kellegi teise heaks ära teinud ja ei oota sellelt midagi vastu. Ma tahangi seda iseenda jaoks teha.”
Liisi unistuste päev
Heategevusfondi Minu Unistuste Päev sel ajal, kui Liis sageli haiglas viibis, veel ei olnud, aga ta mõtleb tänaseni, milline oleks võinud olla väikese Liisi unistuste päev. “Tagantjärele mõeldes ma ei oskagi öelda, mis see minu unistus oleks võinud olla, aga usun, et see oleks mul kindlasti siiani meeles,” tõdeb ta.
Täna unistab Liis sellest, et ta oleks lihtsalt õnnelik ja oskaks elada hetkes. “Nii, et ei mõtle mitte millelegi halvale. Kui oled seltskonnas, siis oledki seltskonnas,” räägib ta. “Lisaks tahan leida igast asjast alati midagi positiivselt ja olla iseendaga rahul.” Sellest inspireerituna näeb Liis ka oma tänast unistuste päeva: viibida koos oma lähedastega kuskil looduses, ümberringi on vaikus ning on aega iseenda ja teineteise jaoks.
Lõpetuseks soovib Liis tänada südamest oma pere, kes on tema jaoks kõik teinud. Samuti arste — Margus Luht, Ene Miller, Aet Saarts, Maris Suurna ja Maimu Tamme — ning oma õpetajat, Eva Linki.
