"Kas ma täna Soome saan vä?" Päästekorraldajana töötav Franci meenutab kõnesid eriolukorra ajast
Franci räägib, et mõte päästekorraldajaks õppima minna tuli tal ammu, teda väga huvitas, kes on need inimesed, kes hädaabi kõnesid vastu võtavad. “See on põnev töö, saad abi anda ja olla inimeste jaoks päästja” tundus talle. Ja ta uuriski, et seda saab õppida Sisekaitseakadeemias, mis tundus nii lahe, sest just seal õpitaksegi ju näiteks politseinikuks. “Saingi sisse, koolis õppisime kõiki politsei- ja kiirabi teemasid, mis olid väga põnevad. Ja nüüd töötan Häirekeskuses,” räägib sel kevadel Sisekaitseakadeemiat lõpetav Franci.
Franci jätab intervjuus väga avatud ja positiivse mulje. Tema sõnul võikski päästekorraldajaks õppima minna inimene, kes on aus, usaldusväärne ja julge, hea suhtlemisoskusega ja motiveeritud õppima.”
Vanus ei ole selle töö juures oluline. Franci räägib, et Häirekeskuses on neil väga erinevas vanuses inimesi ja kõik saavad hästi oma tööga hakkama. Võib tulla kohe peale gümnaasiumit või ka veidi küpsemas eas.
Töö iseloom ja rasked hetked
Franci istub nelja ekraani taga, võtab kõnesid vastu ja suhtleb inimestega ning suunab abivajajate kõnesid edasi. Ta kinnitab, et vahel ei peagi kedagi välja saatma ja see on tore, sest siis on jälle üks inimene, kellel polegi tegelikult abi vaja.
Talle teeb rõõmu, kui saab kedagi aidata ja rasked hetked on siis, kui ei saa päris täpselt aru, kus abivajaja asub. Või on hiljem teadmatuse tunne, sest ta ei tea, kas inimene sai pärast ikka vajalikku abi.
“Raske on aru saada, kas maaslamaja on joobes või on ta kukkunud ja vajab päriselt abi. Vahel võiksid inimesed isegi natuke üle hinnata abivajajat, äkki tal tõesti juhtus tervisega midagi tõsist. Jääda seisma ja veenduda, mis olukord päriselt on. Ohu korral tuleks kohe helistada 112, sest see võib päästa inimese elu,” mõtiskleb Franci. See inimene, kes helistab, on päästekorraldaja jaoks kõrvad ja silmad, sest tema ise ju abivajajat ei näe.
Kõige meeldejäävamaks seigaks peab Franci mõni aeg tagasi toimunud pommiähvardust, kus üks naine tegi naljakõnesid. See tegi ärevaks, sest reageerima peab täie tõsidusega, ehkki hiljem selgus, et midagi päriselt ei juhtunud.
Kõned eriolukorra ajal
Häirekeskuses oli kriisi ajal tavapärasest palju rohkem kõnesid, mistõttu avati Häirekeskuse infotelefon 1247, ka Franci töötas seal ja võttis vastu koroonaviiruse ja eriolukorraga seotud küsimusi. Kõige enam küsiti talt, kui kaua ma pean karantiinis olema? Kas ma tohin välja minna? Neil oli mahukas materjal, kust kõikidele küsimustele vastuseid otsida. Vaja oli anda ajakohast informatsiooni.
Tänu 1247 numbrile vähenes suuresti kõnede arv, mida Häirekeskusele tehti, sest palju sooviti lihtsalt informatsiooni küsida. Juuni alguseks oli numbril 1247 vastatud juba üle 50 000 kõnele.