30.05.2020, 10:00
Jaanuaris sündinud kolmikute ema Sigrid: need kuud on siiani olnud mu elu parimad
23. jaanuaril sündisid Tartus 2020. aasta esimesed kolmikud: poisid Styles, Samwise ja Steffen, kes on nüüdseks neljakuused. Kolmikute ema Sigrid Holmsen nendib, et need neli kuud on siiani olnud tema elu kõige raskemad, aga samal ajal ka parimad.
Kui Sigridi rasedustestilt vaatas vastu kaks triipu, tundis ta ühteaegu suurt rõõmu ja ärevust. Sigridi esimene rasedus oli katkenud, mis oli noorele perele väga raske kogemus ja uuesti proovima julgesid nad hakata peale poole aasta möödumist. Suur oli nende üllatus, kui juba peale esimest kuud andis rasedustest positiivse tulemuse.
Esimest ultraheliuuringut vaadates oli naisel süda paha ja käed värisesid. Ka mees istus veidi kaugemal. Kumbki neist ei olnud enam valmis kuulma, et südamelööke ei ole.
Kuid arst teatas rõõmsalt, et Sigrid on kaksikute ootel. Ta ei suutnud seda uskuda, sest oli alati kaksikuid soovinud. Kui mees hakkas ekraani poole tulema, ütles arst, et hoopis kolm beebit on. Kolmikud!
Kabinetist välja tulles olid noorte ainsad sõnad teineteisele: “Kolm!?” Sigrid kinnitab, et väga raske oli uskuda, et niimoodi loomulikul teel on võimalik kolmikud saada. Sellised asjad juhtuvad enamasti kellegi teisega, isegi mitte tuttavate inimestega.
Rasedus oli naise jaoks väga kurnav, muidu Viljandis elav naine pidi lõpu poole olema Tartus jälgimise all. 32. rasedusnädalal otsustati teha keisrilõige, sellest taastumist peab Sigrid väga raskeks füüsiliseks katsumuseks. Aga nüüd on noor pere väikeste lastega juba mõnda aega kodus, selja taga on ka kolimine kahekuuste beebidega.
“Iga päev vähemalt korra vaatan neid poisse ja lihtsalt tahan nutta, sest see teeb mind nii õnnelikuks, et nad just minu beebid on.”
Neljakuuselt kolisid kolm pisikest poissi oma tuppa. Sigrid nendib, et nad saavad seal omaette väga hästi hakkama, sest poisid on õppinud ööl ja päeval vahet tegema ja võivad magada mitu tundi jutti. Vahel saab ema panna nad magama 20-21 paiku õhtul ja kui eriti hästi läheb, ärkavad poisid alles viie paiku hommikul.
Sigrid sõnab, et eks muidugi on ta päeval väsinud, aga see kõik on seda väärt. “Iga päev üritan nendega ka väljas käia, teha oma 10 000 sammu täis, aga olen ka õppinud, et on täiesti okei, kui ainus, mis teen, on titade eluks vajalikud toimetused,” kirjutab naine oma blogis.
Ema räägib, et vahepeal on raske uskuda, et tal on kodus kolm neljakuust beebit. “Alles ma olin ju neljandat kuud rase…” Sama palju veel ja poisid on juba kaheksakuused. Naine sõnab, et nagu iga emagi, tunneb ka tema, et pisikesed kasvavad liiga kiiresti. Samas ootab ta küll põnevusega aega, kui poisid roomama hakkavad.
“Olenemata sellest, millest me peame läbi minema või kui raske ka ei oleks — neid pisikesi naeratusi nähes ununevad kõik murepilved.” Sigrid ütleb, et see lause võib kõlada nagu ta meelega püüaks ilustada elu väikeste lastega, aga ta on otsustanud oma fookuse hoida pisikestel ja suurtel õnnistustel, mis talle on siiani osaks saanud või saab, mitte sellele, mis teda maha suruks.
Ema vaieldamatud lemmikud on hetked, mil poisid hommikul ärkavad ja ta kuuleb beebimonitorist nutu asemel lalinat. Lapsi vaatama minnes on kõigil suud naerul. "Kõige naljakam on see, kui ma ühega jutustan ja tal on sellest ükskõik, aga samal ajal kõrvale vaadates on kaks silmapaari enda pilgud minule suunanud ja nende arust on küll naljakas. Üldse on väga armas vaadata, kuidas nad hakkavad juba aru saama teineteise olemasolust," rõõmustab naine.
Sigrid räägib, et koroonakriis nende pereelu otseselt ei mõjutanud. Pisikeste beebidega ei oleks nad nagunii hakanud igal pool käima, vaid oleks lasknud neil rahulikult kodus kosuda. "Õigel ajal rahuneb olukord maha, sest poisid on juba suuremad ja enam küll ei tahaks ainult kodus istuda."
