Plastikakirurg Siim Simmo rinnaoperatsioonidest: iga naine on lasknud endaga midagi teha. Küsimus on, mida?
Health Clinicu tipp-plastikakirurg dr. Siim Simmo on Eesti üks nõutumaid plastikakirurge, kellel on Eesti meditsiinis väga tähtis roll rinnavähikirurgia valdkonnas. Ta oli esimene, kes tegi Eestis kohesed rinnataastused vähihaigetele ja arendas välja onkoplastilised rinnavähikirurgialõikused.
Mis on enamlevinud põhjused, miks naised oma rindu soovivad kohendada?
Põhimõtteliselt on neli põhjust. Esiteks: rind on liiga väike, teiseks: rind on liiga suur, kolmandaks: rinnad on mittesoovitud kujuga ja neljandaks: rinnas on mingi haigus. Vastavalt sellele tuleb rindadega tegelda.
Mis on enamlevinud põhjus? Kas see, et suurendatakse või vähendatakse?
See on erinevates maades erinev. Näiteks Soomes, kus rinnavähendusoperatsioon kuulub teatud kriteeriumite täitumisel tervisekindlustuse alla ehk inimene ei pea selle eest ise maksma, kui teda lõigatakse riiklikus süsteemis, tehakse rinnavähendusoperatsioone sama palju kui rinnasuurendusi või isegi rohkem.
Eestis on järjekorrad väga pikad ja kui rinnad on väga suured, siis tõenäoliselt kui inimene jaksab ära oodata, siis ta ka riiklikus süsteemis ära opereeritakse, aga meie probleem on selles, et meil on lõikajaid väga vähe ja paljud, kes neid operatsioone teevad, töötavad vaid erameditsiinis. Eestis ei ole väga traditsiooni, et naised tuleksid rindu vähendama või et nad selle üle väga kurdaksid. Kui sinu lähituttavatest pole keegi rindasid vähendanud, siis võibolla ei teatagi, et see võimalus üldse olemas on.
Eesti naised pigem kannatavad suurte kaela- ja seljavalude käes, mida suured rinnad on põhjustanud, kui et pöörduvad sellega kirurgi poole. Seda ka natuke häbenetakse ja peetakse ilulõikuseks, kuigi täiesti asjata. Võib selgelt öelda, et rindade vähendamine on elukvaliteeti tõstev operatsioon ja kõik, kes selle läbi on teinud, ütlevad kui ühest suust: “Miks ma seda küll varem ei teinud?“
Sa oled väga kogenud kirurg, aga millised operatsioonid on sinu jaoks siiski suurimad väljakutsed?
Väljakutse on see, kui on midagi sellist, mida on väga raske korda teha. Rinnaoperatsioonidest näiteks on deformeerunud rinnad, mis on tekkinud peale vähioperatsioone ja kiiritusravi. Et naine saaks endale tagasi mingisugusedki loomulikud rinnad, peab väga palju vaeva nägema. Ja mis seal salata, ega alati meil ei õnnestugi kõiki aidata. Tõenäoliselt ongi suurimad väljakutsed seotud rohkem rinnavähi kui esteetilise kirurgiaga.
Suhteliselt keeruline on vähendada ka väga suuri rindu. Keeruline pole seejuures vähendamine ise, vaid loomuliku kuju andmine rinnale.
Rinnalõikus on praegu maailmas kõige populaarsem iluprotseduur. Miks see on nii?
Seda võiks küsida naiste käest, sest iseenesest loogiliselt võttes ei peaks see nii olema. On olemas väga palju erinevaid riideid ja pesu, nii push-up-rinnahoidjaid kui geelpadjakesi, mis korrigeerivad rindu riiete sees.
Teiseks näeb naise rindu ilma rinnahoidjata tema kõige lähedasem inimene ehk tema partner. Kui teil on hea suhe, ei peaks kaasat häirima, kui rind ei ole täiusliku välimusega. Seega on raske öelda, miks see on siis nii oluline.
Maailmas on ligikaudu 11 miljonit rinnaimplantaadikandjat — see arv on väga suur ja aina kasvab. Ei ole ainult nii, et temperamentsed lõunamaalased soovivad suuremat büsti, vaid ka tagasihoidlikud põhjamaanaised käivad üha rohkem rinnasuurendusoperatsioonidel.
Ilmselt saab seda tugevalt seostada naiste seksuaalsusega?
Kindlasti. Muidugi ka sotsiaalmeediaga, kus end väga eksponeeritakse — kõik tahavad olla ilusad. Inimestel on seoses meediaga silme ees, milline on ideaalne rind ja kui naine vaatab peeglisse ja seda prinki ning täiusliku kujuga rinda vastu ei vaata, siis tekib paratamatult küsimus, miks minul seda ei ole. Kui on võimalus seda saada, siis muidugi seda ka tahetakse. Lihtsalt meie elu liigub suunas, kus teaduse, tehnika ja meditsiini arenguga on väga palju võimalik ennast muuta. Kui see on rahaliselt sobiv, siis seda ka tehakse.
Kas sinu juurde on ka aina rohkem tulnud naisi, kes tunnevad end nii ebakindlalt, et nad ei julge end kallima ees alasti võtta?
Jah. Ja mitte ainult kallima ees, aga ka ühiskondlikes ruumides nagu näiteks ujulates ja saunades, kus inimesed peavad riided ära võtma, mõned lihtsalt häbenevad ennast. Ma olen kuulnud väga palju erinevaid lugusid. Arstile ikka räägitakse oma muredest. Mina pole siin kohtumõistjaks, vaid püüan aidata niipalju kui saan neid, kes minu juurde abi saama tulevad. Inimesed tahavad olla ilusad ja täiuslikud, aga paraku ei ole me tihti üht ega teist. Inimene on inimene. Täiuslikkust pole tegelikult olemas.
Kas pead olema ka psühholoogi rollis ja seda sama naistele rõhutama?
Põhimõtteliselt kogu aeg. Kui oma karjääri ja tööd alustad, siis ei pööra sellele nii suurt tähelepanu. Inimene tuleb sinu juurde, tahab operatsiooni, teed selle ära. Aga vanemaks ja kogenenumaks saades vaatad maailma teise pilguga ja püüad lahti mõtestada, miks inimesel on vaja seda teha. Meie tahame ikka inimesi teha ilusamaks, neid aidata, mitte koledamaks muuta ega psühholoogilisi probleeme juurde tekitada. Et seda mitte teha, me tahame, et inimene oleks valmis nii operatsiooniks kui ka probleemideks, mis operatsiooniga võivad kaasnevad.
Mis on suurimad probleemid?
Mittesoovitud tulemus. Ka kõige paremal kirurgil maailmas võib tulla selline tulemus, mida ta ei soovi. Me ei saa öelda, et on tehtud mõni viga, aga lihtsalt tulemus pole selline nagu soovitakse. Operatsiooni teeb kirurg, kes on ikkagi inimene, ta ei ole jumal. Igal kirurgil tuleb tulemusi, mida ta ei sooviks.
Mida siis teha?
Mõnikord on vaja uut operatsiooni, kuid mitte alati. Võib-olla polegi võimalik seda probleemi operatsiooniga lahendada. Võib-olla lõikustulemus ongi juba maksimaalne ja vaja oleks keskenduda selle säilitamisele või mõningatel juhtudel järelravile (näiteks haava- või armiravile või kehakaalu muutmisele). Inimene on elusolend ja tervik. Iga operatsiooniga tegelikult lõhutakse seda tervikut. Saame küll inimesi teatud maani aidata, aga kõike tuleb teha mõistuse ja südamega. Ei tohi ületada teatud piire, et inimesi mitte kahjustada.
Kas suuremad rinnad tõesti võivad kuidagi parandada naise elukvaliteeti? Kuidas see väljendub?
Meil on väga palju õnnelikke patsiente ja kliente, kes on saanud tagasi oma enesekindluse, sirge selja ja rühi. Tihti on nii, et kui naine tuleb minu juurde ja talle ei meeldi tema keha, ta on veidi küürus, häbeneb ennast riidest lahti võtta, tal on ebamugav, aga peale seda, kui oleme saanud teda aidata, andnud talle uuesti temale sobiva väljenägemise, siis selg on kohe sirgem ja ta tunneb ennast palju paremini. See on ka psühholoogiline — kui naine paneb endale selga T-särgi ja teksad, siis tal on üks kõnnak, aga kui paneb selga ilusa kleidi ja kontskingad, siis kõnnak on hoopis teine. Rindadega on sama asi — inimese eneshinnag muutub.
Kuidas on rinnaoperatsioonide tegemine ajas arenenud ja millised on valdkonnas suurimad muutused olnud?
Enam ülisuured implantaadid populaarsed pole. Tootjad on suured numbrid tootmisest maha võtnud. Üldiselt võib öelda, et suurused on ühtlustunud. Kui 20 aastat tagasi pandi väga suurte implantaatide kõrval ka palju väikseid implantaate (näiteks 200 ja 250 milliliitrised), siis tänapäeval pannakse neid üha vähem ja ka väikesed numbrid on tootlusest väljas.
Implantaadi pind on samuti muutnud. Kui algselt toodeti siledapinnalisi ja seejärel tulid kareda pinnaga, siis nüüd on jälle pind läinud siledamaks. Mida kehasõbralikum on pind, seda paremini ta ka inimese kehaga haakub ja seda vähem tekitab probleeme. Praegu öeldakse, et hea on mikrotekstuuriline pind.
Mis on orgaaniline ilukirurgia?
Rindu saab suurendada ka oma rasva süstimisega, aga paraku on patsientide valik, kellele see sobib, suhteliselt väike. Üldiselt naisel, kellel on väikesed rinnad, on ka muidu kõhn ja puudub protseduuriks vajalik rasva hulk. Kui on tegemist välja veninud või vormi kaotanud rinnaga, siis sellist rinda ka ei saa rasvaga suurendada. Patsient peab siis olema selline, kellel on suhteliselt heas vormis rind ja piisavalt rasvkudet. Peab olema valmis ka selleks, et osa süstitud rasvast kaob ehk imendub ära — seda aga ei tea kunagi ette. Iseenesest on tegu hea ja n-ö võõrkehavaba meetodiga rindade korrigeerimiseks, kuid tellija materjal on siinkohal väga tähtsas rollis.
Kust rasva võetakse? Kas see on oluline?
Mingil määral küll. Eri piirkondades on inimesel erinev rasv ning see võib jääda süstimisel ka erinevalt. Reeglina võetakse seda kõhu või puusade pealt, reie välis- või sisekülgedelt. Inimene võib ise ka soovi avaldada ja võimalusel sellega arvestatakse.
Millised on trendid meil Eestis ja mujal maailmas?
Eestis ei ole väga drastilisi keha moondavaid lõikusi nagu näiteks näokuju muutmist. Mujal võib seda näha küll. Siin on pigem suund olla võimalikult loomulik. Tegelikult on plastikakirurgia märksõna värskus ja nooruslikkus, mitte ebaloomulikud keha moondamised.
Kui nõudlik on Eesti patsient?
On olemas kahte sorti kliente — mõned on väga teadlikud, mida nad tahavad ja mõned usaldavad sind täielikult. Oht on, et kui enne kirurgi poole pöördumist end väga põhjalikult kaevata erinevate operatsioonide tegemisse ja töötada läbi väga palju materjale ja pilte, kasvavad ootused ülisuurteks. Tõenäoliselt ka ebarealistlikeks. Peab arvestama, et internetipildid on tihtilugu ikkagi reklaamiks ja plastikakirurgia on paratamatult väga suur reklaamitööstus. Inimesi mõjutatakse olema ilusad ja rohkem tarbima. Ebatäiuslikke pilte pannakse üles harva ning levib ka pilte, mida on töödeldud. On hea, kui inimene on kursis, aga ta peab suutma ka nö ridade vahelt lugeda, mis on võimalik ja mis ei ole. Kindlasti peab ta ka usaldama oma kirurgi.
Eestis on ilukirurgia veel pisut tabuteema ja sellest suurelt ei räägita. Miks see on nii?
Suurem osa meist tahab olla loomulikult ilus. Rinnakirurgias on tegemist varjatud piirkonnaga ja ega sellest väga palju ei räägita ega näidata. Näidatakse küll avarat dekolteed mõnikord, aga juba see viitab teatud väljakutsuvusele. Kui oled liiga väljakutsuv, siis on tõsiseltvõetavus kaheldav.
Kui iluoperatsioonide kritiseerija on värvitud juustega, täismeigiga, figuuri kohendava pesuga naisterahvas, kes kritiseerib teist naist, et ta on lasknud midagi teha, siis ei ole see väga adekvaatne. Julgen öelda, et iga naine on lasknud endaga midagi teha. Küsimus on selles, et mida?
Ka mittekirurgiliste vahendite (näiteks juba mainitud korrigeeriva pesu kandmine või juuste värvimine) on ju tegelikult enese tehislikult ilusamaks tegemine. Iga naine tahab olla ilus ja see on loomulik, seda pole vaja häbeneda ega kritiseerida. Iluoperatsioon on lihtsalt samm sügavamale, muutused on radikaalsemad ja annavad püsivama tulemuse. Rinnaimplantaate võib ka võtta kui ehteid, mis pannakse naha alla iseenda jaoks. Kriitika alla satuvad kindlasti vähemalt kord kõik oma elus, ükskõik, kas põhjuseks on rõngas kuskil või riided, mis mõnele inimesele ei meeldi või rinnaimplantaat.
Ma arvan, et plastikakirurgia on tulnud selleks, et jääda. Nii naise kui ka mehe ilu ei lähe vastupidises suunas, et ühel päeval enam keegi ilus olla ei soovi.
Kõige olulisem on see, et enne kui tulete operatsioonile, tehke kindlaks, kes on see kirurg, kelle kätte usaldate oma elu ja väljanägemise, ärge minge suvalise kirurgi juurde, rääkige enne temaga, teil peab tekkima kirurgi vastu usaldus ja te peate valmis olema ka mittesoovitud tulemusega elama. Mina ei soovita otsida kõige odavamat hinda, sest asjade parandamine läheb tavaliselt väga palju kallimaks, kui neid üldse parandada annab.
On mingeid tulevikusuundi, mida sa varem ei osanud ette näha?
Tõenäoliselt läheb asi vähem invasiivsuse suunas — väga suuri ja keerulisi asju tehakse vähem ja aina rohkem tuleb ette pindmisi protseduure, mille riskiprofiil on väiksem, kuid tulemus siiski silmaga nähtav.
