“Kui märtsis eriolukord tekkis, suunati meid kõiki kodukontorisse. See oli suurepärane! Mul tekkis järsku nii palju aega juurde ja sain kodus palju paindlikumalt asju teha. Minu töötulemused muutusid aina paremaks ja mitte ainult minul, ka väga paljudel kolleegidel. Ülemus Zoomi kõnedes ka kiitis kõiki ja oli rahul, et kõik on niivõrd hästi kohanenud, et ta poleks uskunudki seda.

Aga nüüd, juuni algusest on ta selgeks teinud, et töötamine läheb vana rütmi järgi edasi, ehk et kodukontori päevi võiks iga inimene kuus umbes ühe, äärmisel vajadusel kaks korda teha ja ülejäänud aja ta eeldab, et me oleme kontoris. Kuid mina tunnen, et ma ei taha enam tavalise rütmi järgi tööd teha. Ja sama tunnevad ka paljud minu kolleegid.

Isekeskis oleme arutanud, et ideaalne oleks lahendus, kus kontoris käiksid inimesed näiteks paar korda nädalas, et teha koosolekuid ja panna paika erinevaid ülesandeid, mida nii hästi interneti vahendusel teha ei saa. Ülemus aga ei taha sellest kuuldagi.

Minu jaoks on arusaamatu, et inimesi sunnitakse nüüd vana rütmi järgi tööd edasi tegema. Olen aru saanud, et paljudes firmades õnnestus mitme kuu pikkune kodukontori periood suurepäraselt.

Me võiks ju nüüd kõik nõustuda, et maailm ei muutu enam kunagi endiseks peale suurt kriisi ja ei ole ju mõtet inimestele vanu standardeid peale suruda, kui on näha, et väga edukalt suudetakse kohaneda ka uute olukordadega.”

Lugejad, avaldage arvamust — kas kontoris töötavad inimesed suudavad sama efektiivselt ka kodus tööd teha? Kas kodus töötamine võiks saada uueks normiks?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena