Lugeja küsib: miks keegi ei ütle enne abiellumist, millal see armastus rutiini vajub?

Hiljuti avaldasime artikli, millest selgus, miks mehed suhtes olles vaatavad teisi naisi. Kommentaarides hakkas üks lugeja pikemalt arutlema armastuse üle ja mõtles muuhulgas, miks peale abiellumist vajub armastus rutiini.

“Kui veidi tõsisemalt sügavamalt mõelda ja püüda mõista, kuidas inimene oma emotsioonidega ja instinktidega toimetab? Näiteks armastus — meie ju ise ei vali teadlikult, et vot sellesse vastassugupoole eksemplari armun ja hakkan armastama. Samas armastuse kurioosum on paljudel vist omal nahal kogetud, et unistuseks olid sellised eksemplarid, kellesse nüüd armunud olen, täiesti vastuvõetamatud?

Küsimus: Kes-kust selle armumise meile kaela määrib, et sellega meid lausa lolliks, pimedaks teeb?
Miks keegi selgelt ei ütle enne abiellumist, millal see armastus rutiini vajub ja süda ning intiimorganid vabanevad selles eksemplarist teiste eksemplaride jaoks vabaks?

On ju nii, et armastus ja seks käivad kokku! Aga seks ja armastus ei käi kokku, mis tähendab armastades üht, võin ma seksida, saada naudinguid-orgasme teistega, ilma armastust kahjustamata, minu poolt küll.

Kas võiks kokku võtta olukorra nii, et inimest väga ei saa süüdistada truudusetus, kuna pole niisugust inimest ilmselt veel maailma sündinud, kes seljataks armastuse, lausega: "ei, ma teda ei armasta" ja asi ongi korras. Kahjuks ei lähe see armastus kuhugi.

Süüdistada saaks ainult seda, kes selle alguses suure armastuse kaela saatis ja siis ükskord see paar rutiini jõudes, üks pooltest jälle uue armastuse leiab ja teise suurde õnnetusse jätab.
Siis ongi nii, et kõige õnnelikumad peaksid olema need, kes kunagi vastuarmastust ei leia ega pea kunagi truudusetu eksemplari poolt mahajäetuna hingevalu tundma?”