Pahane naine: mu sõpradel on üks tohutult nõme komme, mistõttu ma ei taha neid endale enam külla kutsuda
Nimelt, kuigi paljud mu sõbrad ei suitseta, on neil üks teine sõltuvus — mokatubakas. See vist ongi minu generatsiooni puhul üsna tüüpiline, aga mina ei ole seda kunagi teinud ja minu arust on see sama rõve kui suitsetamine. Seni, kuni ma oli noor ja loll ja suitsetasin, ma veel üritasin seda mõista, aga nüüd kohe üldse ei taha.
Kuid olgu, iga inimene tehku seda, mida ta teeb ja mis see minusse puutub, eks? No sel määral puutub, et kui ma neid endale külla kutsun, siis peomeeleolus kipuvad need korra huule all käinud “rotikad” salvräti seest kaduma ja olen neid leidnud oma kodu igast nurgast, kord isegi diivani vahelt ja mu beeži diivani peal oli inetu pruun laik. Kuna kedagi süüdistada ei osanud, pidin puhastuse ise kinni maksma.
Kuna see oli üks kord, siis mõtlesin, et no mis seal ikka, juhtub. Aga nüüd on eriti piinlik, sest üks nendest tupsudest oli minu rõdult leidnud tee alumiste naabrite rõdule, kust nende paariaastane laps selle leidis ja oma vanematele näitamiseks viis. Sain naabriproult noomiva kirja ja mul on ülimalt piinlik tema ees. Mõtle, kui see laps oleks selle padjakese suhu endale pistnud? Lisaks kõigele on mul endal kodus koer, kes võib need ära süüa…
Ma mõistan, et ei saa ju sõpradele öelda, et kui mulle külla tulete, jätke tupsukarbid koju, aga samal ajal võpatan iga kord, kui keegi ligase tupsu suust võtab ja salvrätikuga taskusse pistab. Eriti, kui seda teeb naisterahvas…
Kuidas siis sõpradega sellest rääkida? Või ongi nii, et enam pidusid ei korralda enda juures, sest kui alkoholi ei tarbita, siis reeglina ma neid tupsukesi oma kodust hommikul ei leia.
Mida teie teeksite?
