Perekooli lugejad elasid ebatavalisele rasedusele kaasa kuude viisi ning tervitasid kolmikute sündi südamest ja siiralt. Verbatimi käekäik huvitas kõiki mitmikute teema lugejaid, ent mitte ainult. Kuivõrd kolmikuid sünnib nii harva, siis elasid Verbatimi ja tema kolmikute käekäigule kaasa ka teised perekoolikad — ning isegi inimesed, kes muidu Perekooli ei loe.

Ent viimaks tekkis nii Perekooli lugejatel kui ka teistel täiesti loogiline ja õigustatud küsimus: kuidas on võimalik, et nii haruldasest sündmusest nagu kolmikute sünd ei kirjuta mitte ükski ajaleht, ei räägi raadio ega televiisor? Veelgi enam: kolmikute sünd ei kajastu üheski statistikas. Väidetavalt 25. septembril ilmale tulnud kolmikute kohta ei ole andmeid ei siseministeeriumil, maakondadel ega haiglal, kus nad ema sõnul ilmavalgust nägid.

Teeme loo, aga pilti ei tee

Delfi kirjutas Verbatimi nime all esinenud autorile ning sai temalt intervjuu. Senist keeldumist intervjuudest põhjendas 20-aastane Katre (kelle täisnimi ja kontaktandmed on toimetusele teada) sellega, et soovib elada rahulikku pereelu ning on tähelepanust väsinud. Delfis loo ilmumise tingimuseks seadis ta, et lugu ilmub ilma pildita ning intervjuu toimub meili teel või MSN-is. Vastastikusel kokkuleppel sai intervjuu teoks meili teel.

“Mulle pole kunagi selline suur tähelepanu meeldinud,” põhjendab Verbatimi nime all tuntuks saanud Katre vastumeelsust avaliku tähelepanu suhtes. “Laps on laps, olgu siis üks või kolm. Iga inimene tahaks elada rahulikult pereelu, mitte pidevalt ennast kuskilt ajalehest/ajakirjast leida koos oma “pesakonnaga”. Üldse tähelepanu väsitab ära. Olen juba üsna väikesest peale maakonnalehes ja mujal igasuguste saavutustega figureerinud ja juba siis oli selline tähelepanu vastuoksa, tänavalgi tuldi ligi ja muudkui päriti, päriti, päriti… Nii et see vastumeelsus on juba maast madalast sisse kasvanud.” Tõepoolest, Katre on juba kooliajal mitmetest olümpiaadidest osa võtnud ning kõrgeid kohti pälvinud.

Haigla, kus Verbatim end väitis olevat sünnitanud, kinnitab aga, et seal pole ammugi kolmikuid sündinud. “Selline asi jääb ju ometi meelde,” kinnitab kolm parajasti valves olnud ämmaemandat Delfile nagu ühest suust. Kaks maakonda, kus Verbatim oleks võinud oma laste sünni registreerida (laste väidetava sünnikoha järgne ja praeguse väidetava elukoha järgne), eitavad kolmikute sündi. Ka siseministeeriumil ei ole kolmikute ilmaletuleku kohta andmeid.

“Tänapäeval ikka kõik lapsed registreeritakse,” lausub siseministeeriumi pressiesindaja Kirsti Ruul. “Sünniakt registreeritakse ühe vanema elukoha järgi ja lapsed peaks registreerima kuu aja jooksul pärast nende sündimist.” Siiski ei välista Ruul päriselt kolmikute olemasolu: nad võisid tema hinnangul pikemaajalist arstiabi vajada ning seetõttu ehk hilinesid vanemad sünni registreerimisega.

Saame tuttavaks: Getter, Tuuli, Kristi

Verbatim väidab aga, et tema oli oma kolmikutega haiglas poolteist nädalat, niisiis peaks nende sünd oktoobri jooksul igal juhul registreeritud olema. “Lastel oli algusest peale õnneks kõik korras,” kirjutab ta. “Nad olid küll pisi-pisid, aga ometi tublid. Kolm päeva olid nad kastielanikud, nagu issi ütles. Siis hoiti neid soojas kuvöösides ja esimesel päeval anti natuke lisahapnikku ka, samuti said nad veel mingeid toitaineid tilguti kaudu (täpselt ei tea, mida, ma loll ei taibanud küsida ka).” Verbatimi väitel tulid lapsed ilmale erakorralise keisriga 33. nädalal.

Libalaste nimed ja sünnikaalud on Perekooli lugejatele juba septembri lõpust teada, Jane nime all esinenud autor tuli Verbatimi eest rõõmusõnumit jagama. Samad nimed ja arvud esitas Verbatim Delfile:

Getter: kell 17.14, pikkus 44cm, kaal 1700g;
Tuuli: kell 17.15, pikkus 42cm, kaal 1900g;
Kristi: kell 17.16, pikkus 43cm, kaal 1800g.

Verbatim ehk Katre kirjeldab lapsi Delfile antud intervjuus niimoodi: “Nad on ühemunarakukolmikud. Nad on täiesti ühte nägu. Ega näo järgi me neil veel suurt vahet teegi, põhiline on ikka riiete järgi, ja igaks juhuks olid esimestel nädalatel nimesildid ka käe ümber.

Getter on kõige rahulikum, Kristi on kuidas kunagi, aga Tuuli on kõige aktiivsem. Alati peab tema esimesena kõike saama, muidu teeb hullu kisa. Muidugi siis, kui nad kõik korraga magavad, pole vahet, mis järjekorras keegi sööma võtta või sülle.”

Delfi uurib, kuidas Verbatim ennast kolmikute ema rollis tunneb, ning saab vastuseks järgmist: “Olla kolmikute ema on olla nagu kolme lapse ema. Ainus vahe on selles, et kõik need kolm on täpselt ühte nägu ja sama vanad ka ja enamasti on vajadused neil ühel ajal.”

Jutt ei ole küll kuigi konkreetne, ent ometi ka mitte vastuoluline. Verbatim räägib, et tema ja tema kaasa kahekesi kolmikutega hakkama ei saaks, ent abilisi neil õnneks jätkub. Ta ütleb, et magab igal võimalikul vabal hetkel: unest on pidevalt puudus. Lapsed saavad tema sõnul rinnapiima ja natuke pudelitoitu lisaks, et kõht ikka korralikult täis saaks.

“Magamise poolest on täitsa ok, kui magama jäävad, siis nohistavad üksmeeles niikaua, kuni keegi otsustab kisama hakata,” jutustab Verbatim. “Tavaliselt on kõik kolm korraga üleval, kuid on olnud ka erandeid: nii et Tuuli kisas ja Getter ja Kristi magasid rahulikult edasi. Õues käime vankriga, mille sõbrad meile Saksast tõid. See on selline spets kolmikute käru, et kaks korvi tagapool ja üks eespool. Igavene suur laev, mine või parvetama sellega.”

Tahtis proovida, kui kaugel saab minna

Kui Delfi teeb viimaks ettepaneku kaardid avada ja selgitada valetamise eesmärke, jääb meilile vastus tulemata. Vastus jääb tulemata ka teatele, et nüüd on viimane aeg tõestada kolmikute olemasolu — või tunnistada, et neid ei ole ega ole kunagi olnudki. Vastust ei järgne.

Kolmapäeva hilisõhtuks saab Delfi toimetaja telefoniühenduse Verbatimi isaga. “Misasja???” on mehe esimene vastus küsimusele, kas tema tütar on tõepoolest kolmikute emaks saanud. Ta kogub end aga kiiresti ja teatab siis, et tema seda ei kinnita ega lükka ka ümber. “Jah, loomulikult mina tean,” sõnab ta, “aga miks ma peaksin seda teile ütlema? Miks peaks selline asi avalikkust huvitama? Mis sellest sõltub?”

Hilisõhtuks on telefoni otsas viimaks Verbatim ehk Katre ise. “Ütleme nii, et see oli eksperiment,” teatab ta napilt. “Ja ei ole vaja sellest kõigile rääkida.” Ent igal eksperimendil on ometi eesmärk? “Ei ole tähtis, mis olid minu eesmärgid, loeme siinkohal jutu lõpetatuks,” kõlab vastus. Välja pakutud variantidest sobib viimaks see: soov teada saada, kui kaugele on sellise asjaga võimalik minna. See on kõik.

Lisada on Katrel veel ainult seda, et tema ei ole enda meelest oma eksperimendiga kedagi isiklikult solvanud ega kellelegi kahju teinud. Viimaks avaldab Katre tungivat soovi, et Delfi seda lugu ei kirjutaks — ning kui lugu siiski sünnib, siis et tema nimi saladuseks jääks.

Pikki kuid kestnud suurejooneline eksperiment lõpeb suurejoonelise läbikukkumisega. Verbatim ehk Katre on tõepoolest olemas. Tuulit, Getterit ja Kristit ei ole kunagi olnud.