Põhjus, miks osad inimesed jäävad elu lõpuni üksikuks ja tunnevad, et nii ongi parem

Hiljuti avaldatud artiklis selgus, millised naiste iseloomuomadused tagavad, et mees temaga koos olla ei taha. Kommentaarides toob üks lugeja välja veel põhjuseid, miks mõned inimesed jäävad üksikuks ja miks see neile hea on.

“Päris suures osas see on õige, et kellegagi koos õpime teistega arvestama ja see on oluline. Kuid mõnes suhtes võib olla, et see pidev enda mahasurumine ja teistega arvestamine kestab peaaegu ühepoolselt palju aastaid ja kui inimene ka alguses nii-öelda õppis, siis hiljem on see vaid kurb tõdemine, et tema ise pole oluline ja et ise mõelda ja unistada pole mõtet.

Ma tean, see on ekstreemne näide, aga neid inimesi, kes nii tunnevad ja elavad, on palju. Jah, võib juhtuda muidugi, et teeme oma mõtetes kannatused suuremaks ja oma eksimused väiksemaks, suhte mudeleid on palju. Eks tuleb leida tasakaal ja oma hääl ning samas ka tõesti mitte teistest üle sõita. Tihti võib juhtuda, et kui inimene on palju haiget saanud, muutub ta veidi “karmiks” ja “okkaliseks”, sest kardab haiget saada ja ise on kurb sellepärast, aga ei oska seda muuta.

Teised arvavad, et ta on tujukas ja isekas ning ei märka seda valu ja üksindustunnet, mis karmi kesta alla peidetud. Liiga pikk valu ja enese täielik allasurumine pole ka kasulik, kuskilt voolab see lõpuks välja, mis koguneb aastate jooksul. Need on tõsised asjad, need suhteasjad.

Pole ime, et osad tunnevad, et üksi on parem. Eks see on nii ja naa. Ka üksik inimene saab end ümbritseda sõprade ja töökaaslastega ja seda teistega arvestamist õppida. Ma olen märganud, et üksi jäävad küll enamasti need, kes on olnud mõnes raskes suhtes ja ei taha enam rohkem riskida. Tahavad ise olla ja otsustada.”