"Minust ei saa kunagi ema mitmele lapsele. Miks ma ei sobinud naiseks ühele mehele?"
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline,sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust ,,Ebaõiglane".
1. peatükk
Sobimatu naine
Ma pole kindel, kumb on hullem — kas elada koos abikaasaga, kellega sind enam miski ei ühenda või et selline abikaasa sind pärast kuueaastast abielu lihtsalt maha jätab. Pööran oma pilgu merele. Delisa kilkab ja hüpleb kivisel ranna mõnusalt madalas vees. Istun kõrgemal kaldapealsel asuval pingil. Selle kohal kõrguvad männid annavad varju otsese päikese eest. Samas olen tütrekesele piisavalt lähedal, nii et saan turvaliselt ta veemõnude nautimist jälgida. Juunikuine vesi on ranna ääres mõnusalt soe, kuid mind see siiski ei tõmba. Minu jaoks on alati saladus olnud, kuidas lastele veidi liiga külm vannivesi on maailma suurim paanika. Suvel rannas aga ei märka nad, et vesi on miinus sada kaadi. Välja tullakse alles siis, kui kõik kohad ninaotsast varbaküünteni on sinised. Delisa on vähemalt kindlasti just selline laps.
Mõtlesin, et loen raamatut, samal ajal kui Delisa sulistab. Puhkus on parim aeg lõpuks läbi lugeda uuemad ajajuhtimise ning meeskonnatöö raamatud, mis mul pikemat aega kontoris lauanurgal on seisnud. Mõtted aga lähevad kogu aeg rändama. Lugesin sama lehekülge kolm korda üle, kui sain lõpuks aru, et sel pole väga mõtet. Panen raamatu enda ees olevale lauale.
Viimased pool aastat olen enam vähem mõtteid oma eraelult eemal suutnud hoida. Loomulikult oleme Kennetiga pidanud vara jagama. Delisaga pole ta kunagi väga tegeleda viitsinud, nii et mingit lapse jagamist meil polnud.
Kuna see kõik käis töötamise kõrvalt, siis firmajuhina mul muredest ja mõtetest puudust polnud. Loomulikult oli uue elukorralduse sisseviimine ning kõik muutused kurvad ja keerulised, aga need sumbusid kuidagi töömuredesse. Kuna Kennet kolis ise meie ühiselt ostetud korterist välja, siis õnneks ma koos lapsega kolimisega tegelema ei pidand. Maksin mehele lihtsalt tema osa korterist välja.
Teist päeva sõbranna Merikese rannaäärses majakeses puhates on aga kõik jälle segamini. Kuna Merike ise tuleb alles homme, siis oleme tegelikult viimased päevad Delisaga kahekesi sõbranna majas veetnud. See on andnud palju võimalust peagi viieaastaseks saava tütrekesega koos olla, rääkida ja kõige hullem — omi mõtteid mõelda.
Need vastikud oma mõtted ongi mind taas abieluaastatesse tagasi viinud. Pidevalt kerkivad õhku miksid, mida olen mitme kuu vältel edukalt vältinud.
,,Reelika, meiega on kõik ja mul on nüüd keegi teine,” teatas Kennet mulle enne aastavahetust. Aga miks? Miks? Miks? Lõpuni välja ei saanud ma tema käest vastust, et miks…
Tegelikult kartsin, et see nii läheb ja puhkusel olles ajab minevik mind närvi. Mõtlesin tõsiselt, et jätan sel aastal puhkuse vahele. Minu positsioonil oleks see täiesti normaalne, sest… no mind on kogu aeg vaja. Vähemalt nii ma olen kogu aeg arvanud. Kuigi Kenneti lahkumine tõestas vastupidist- vähemalt ühe inimese jaoks mind äkitselt enam polnud vaja. Vahet pole, et ega ma ise ka tema kõrval õnnelik ei olnud. Viimased aastad vähemalt küll mitte.
Puhkama sundisin ennast aga Delisa pärast. Ta jäi üsna ootamatult isast ilma. Kui mina ka kogu aeg tööl olen, siis pole tal ju ema ka. Mul on suurepärane lapsehoidja, keda täielikult usaldan, aga annan endale aru, et vanemaid ta lapsele ei asenda. Erinevalt Kennetist tahtsin mina Delisat alati. Last, kes viiks edasi seda, mis mina olen. Osake minust, mis kestab edasi ja ilmselt ka levib. ,,Emme, vaata, seal on linnud,” hõikab Delisa, ise rõõmsalt kätega vees pladistades.
Tütre näidatud suunas vaadates näengi imeliselt graatsilist valget luike, kelle järel liuglevad pisikesed luigepojad. See lisab veelgi soola mu haavale — minust ei saa kunagi ema mitmele lapsele. Miks ma ei sobinud naiseks ühele mehele?
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane" on sarja ,,Mõni õhtu romantikat" 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
