Noor neiu küsib: kas peaksin oma emale ütlema, et isa petab teda? Mul on nii tohutud süümekad

Kui mu väikevend mulle mõnda aega tagasi ütles, et isa jäi talle mingi võõra naisega vahele, arvasin, et ta luiskab või ei saanud aru, mida ta täpselt nägi, aga kui nüüd selle kohta isalt küsisin, tunnistas ta mulle kõik ausalt üles.

Olgu, algselt ta eitas kõike, aga kuna mu küsimus oli sõnastatud nii nagu ma juba teaksin tegelikult tõde, tunnistas ta üsna kiiresti oma patud üles. Ta lubas lõpetada ja ma nii väga tahan seda uskuda, aga väike kahtlusepisik on, et äkki ta valetab edasi.

Ma veel lubasin talle, et ei ütle emale midagi, sest ei taha, et nad lahku läheksid ja mõistan, et inimesed teevad vigu, aga samas... Nüüd on mul nii tohutud süümekad. Paratamatult mõtlen, et kui minu mees mind tulevikus petaks ja mu ema mulle seda ei ütleks, siis oleksin ta peale nii solvunud, et ei tahaks teda enam kunagi nähagi. Jah, mu mõistus ütleb mulle, et ema ei hülgaks oma tütart samamoodi, aga siiskit undub see reetmisena.

Kas ma peaksin oma emale tõtt rääkima? Või laskma isal seda teha? Tunnen, et reedan oma ema, kui isa poole valin, aga ma ju armastan oma isa ka ja ei tahaks kummalegi haiget teha.

Mida teie teeksite?