Greta Thunbergi ema Malena Ernman: „Ma ei taha rohkem kliimateemalisi tekste!”
Katkend raamatust "Meie maja on leekides. Stseenid ühest perest kliimakriisi keerises", milles Greta Thunbergi ema Malena Ernman annab ülevaate perekonna elust enne, kui Greta kliimastreike alustas.
„Kliimaküsimus on põletav. See on ülioluline. Aga sa võiksid kirjutada mõnel muul teemal.”
Ma kirjutan korra kuus meediaettevõtetele Mittmedia ja Dalarnas Tidningar ning täna on novembrikuu tähtaeg. Minu arukas toimetaja on just saanud järjekordsed 3000 tühikuteta tähemärki kliimaalast teksti ja ta väljendab oma ahastust ridade vahel häälekalt: „Ma ei taha rohkem kliimateemalisi tekste!”
Oleme temaga nõus. Ka meie Svantega ei taha rohkem kliimateemalisi tekste. Ma tahan kirjutada muudest asjadest. Keskenduda asjadele, milles oleme ajalehega kokku leppinud. Kultuur. Elu maapiirkondades. Inimlikkus. Kohalik muusikakool. Antirassism või õigupoolest mis tahes.
Tahan olla nagu teised kolumnistid, kes kirjutavad kõikvõimalikel teemadel ja vahest kord paari kuu tagant veeru ka sedavõrd ebameeldival teemal nagu kliima, et siis jälle kirjutada haiglatoidust, mošee palvusekutsest Sundsvallis või mõnest muust päevakajalisest ühiskonnafenomenist, millest kõik parasjagu räägivad.
Tahan arvata samamoodi kui kõik teised, kui nad enne valimisi teemasid pingeritta seavad ja nimetavad viis või kümme asja, mis ei ole piisavalt fookuses ja millest tuleks rohkem rääkida. Tahan ka kliimaohu kolmandale kohale paigutada, näiteks kooli ja tervishoiu järel.
Aga nüüd on nagu on. Ma lihtsalt ei saa teisiti ja mind panevad imestama need, kellele teised teemad korda lähevad. See on umbes nagu elaks 20. sajandi algul ega tunneks vähimatki huvi selliste teemade vastu nagu üldine hääleõigus, töölisklassi töötingimused, naiste vabadusvõitlus või õigus kuuluda ametiühingusse.
Ainult et see siin on muidugi palju-palju olulisem. Sest sada aastat tagasi ei tiksunud hiiglaslik kell kõigi tulevaste põlvede saatust otse su silme all aina nullile lähemale.
„See on liiga suur probleem,” kuuleme Svantega sageli. „Seda ei suuda hoomata.”
Ja see on ühtaegu õige ja vale.
Tegelikult on üsna lihtne end tahtmise korral problemaatikaga kurssi viia. Kui ollakse valmis ohverdama mõned privileegid ja paar sammu tagasi astuma.
Sest kliimaküsimus ei ole iseenesest liiga keeruline ega ka liiga suur, et seda hoomata. Aga see on liiga ebamugav. Umbes nagu magaks vihmakindlas telgis suure magamiskoti soojas nurgas kerratõmbunult sügavat und. Ega tahaks üles tõusta, et probleemiga tegeleda. Tahaks edasi magada. Nagu kõik teised.
Mu viimane kolumn ajalehes Dalarnas Tidningar räägib sellest, et Mittmedia avaldab järjepidevalt kliimaohu salgajate vaidlustamata arvamusartikleid. Ja et minu südametunnistus ei luba mul töötada ajalehele, mis annab avaldamisruumi kliimaohu salgajatele.
Kuid Mittmedia ei kavatse midagi muuta, nii et mina loobun. Ja mu viimast kirjatükki ei avaldatagi.
