Nimelt lendas mu kõige lähem kolleeg puhkuse ajaks Hispaaniasse puhkama ja peaks esmaspäeval ehk täna tööle naasma, aga ta ei saa seda ju teha, sest peab järgnevad kaks nädalat koduseinte vahel karantiinis viibima.

Jah, meil on võimalik teha mingil määral ka kodukontorit, aga on asju, mida ei saa koduseinte vahel ära teha ja neid asju tuleb reeglina ette iga nädal. Kes need siis nüüd tema eest ära peaks tegema? Mina? Nalja teete või!

Kuulsin reedel ka tema ja ülemuse vahelist telefonikõne pealt, kus ta selgelt arutles ülemusega, et ta ei saa tulla kontorisse järgnevad kaks nädalat, aga tööd teeks kodus ikka ja kas see on okei. Ülemusel ei jäänud suurt midagi muud üle, kui erandkorras siis sellega leppida, aga minu arust on see naeruväärne. Minul on ka suvine aeg ja ma pean hakkama tema asemel nüüd ringi jooksma?!

Pahaseks teeb selline inimeste ükskõikne suhtumine! Mis te arvate, et mina ei tahaks kuskil sooja päikese all basseini ääres puhata? Aga ma ei lenda kuhugi, sest ma ei taha, et teised peaksid pärast minu tööd minu eest ära tegema.

Lugeja, kuidas sina sellises olukorras käituksid? Kas tasuks ülemusega arutada, et selliseid olukordi tulevikus enam ei esineks või võtta vabalt ja rõõmustada, et kolleeg sai soojal maal puhata?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena