Pulmad peipsilaste moodi: kuna vanausulisi pole palju, abiellutakse tihti oma küla elanikega
Sajandi suvel toimuvad külas kahed pulmad.
Kohe hooaja alguses kuuleme küla pealt, et abieluranda sõuavad Herling ja Marko, ning natuke hiljem saame teada, et ka Eva ja Uri.
Kuna seni oleme küla vahel märganud ainult matuserongkäike, loovad saabuvad pulmad suvele kuidagi optimistliku fooni. Mäletatavasti on vanausuliste kogudused preestritud, mistõttu kadus esialgu üldse võimalus kirikus abielu laulatada. Vanausulistelt hakati nõudma vallalist elu, tegelikkuses kujunes välja laulatamata kooselu elukaaslastena ning hiljem hakati paare siiski laulatama. Tavaliselt valitakse jumalateenistusi läbi viima vähemalt 40aastane haritud ja külas lugupeetud mees.
Radikaalsemad vanausulised leiavad aga, et viimnepäev on lähedal ja seepärast pole mõtet abielu kiriklikult sõlmida. XVII sajandi lõpul tekkis „abielutute“ ehk fedossejevlaste usuharu, mis Rajal ja Väike-Kolkjas tegutseb siiani.
Sellegipoolest kujunevad vanausulistelgi välja ulatuslikud kosja- ja pulmakombed. Kuna vanausulisi pole palju, abiellutakse tihti oma küla elanikega. Juhtunud on ka sugulusabielusid, aga on teada, et pruute käidi otsimas kaugematestki küladest.
Kosjas käidi peale jõule või kolmekuningapäeva ja jumalaema uinumise pühade paiku (augusti lõpus ja septembri alguses). Kosja ei tohtinud minna paastuajal, samuti oli see keelatud esmaspäeviti ja laupäeviti. Tavaliselt mindi kosja hilisõhtul vastu keskööd, et keegi kosjaskäimist ei märkaks ja ei saaks pruuti-peigmeest mustata. Pruut pidi vanemate juuresolekul kas kosjad vastu võtma või tagasi lükkama, et hiljem poleks vastuväiteid. Kui noored olid omavahel kokkuleppele jõudnud, kinkis peigmees pruudile kihlasõrmuse, mida kanti vasakus käes. Laulatuse ajal pandi abielusõrmus paremasse kätte. Kui pruut kosjad tagasi lükkas, mindi lihtsalt laiali.
Olles kosjad vastu võtnud, kinkisid pruudi sõbrannad talle paberlilledest kimbu või väikse kuuse, mis ehiti kas lintide või paberlilledega. Kuusk sümboliseeris hüvastijättu neiupõlvega ja seisis pruudikodus kuni laulatuseni ning oli pulmarituaalide lahutamatu osa. Paberlilledega kaunistati kodu ja kirikus ikoone. Pulmi peeti kolmapäeval, neljapäeval või pühapäeval, kuid mitte kunagi lihavõtte esimesel päeval. Laulatada ei tohtinud ka paastuajal. Kõige levinum aeg pulmade pidamiseks oli oktoober ja november, enne suurt jõulupaastu algust, ning pärast jõulupühi tohtis jälle pulmapidusid korraldada.
Vanausuliste pulmakommete eripäraks on ostu-müügi motiivide rohkus. Isamees tegi kosja ajal kaupa viinapudeliga. Peale laulatust peatas külarahvas pulmarongi, mille peigmees sai vabaks osta samuti pudeli viinaga. Pulmas pidi peigmees välja ostma pruudi, oma istekoha laua ääres ja maksma iga trepiastme eest äia majas. Abielunaise tunnus oli kahte patsi punutud juuksed. Juuste sättimine oli eriline rituaal, mille ajal üks pats sümboolselt lahti võeti, et see kaheks patsiks punuda ja tanu alla seada. Pärast pulmi söödi naise vanemate juures rituaalset praemuna. Söömise ajal pidi väimees sümbolite abil teada andma, kas ta võttis naiseks süütu või rikutud nooriku. Juhul kui pruut ei osutunud neitsiks, torkas peigmees praemuna söögiriistadega keskelt läbi. Väga armastav peig võis asjaolud ka maha vaikida.
Mehed võisid peale naisevõttu endale habeme kasvatada, see näitas, et nad on oma kohust küla ees täitnud. Kui naisevõtt ei õnnestunud, pidi habet ajama elupäevade lõpuni.
Herlingi ja Marko pulmarong läheb mööda ka Voronja galeriist. Kaili, Matrjona, Aino ja Niina on välja otsinud kunstlilled, et valmistada pulmaväravad, millega pruutpaar kinni pidada, et peig saaks pruudi välja osta. Kaili valmistab ette suure tühja lõuendi, varub värve, pintsleid ja pulmakleidi kaitseks kilekeebi, et Herling ja Marko saaksid galerii ees oma kunstikogule aluse panna. Vahetult enne pulmarongi saabumist jookseb Aino tuppa, naaseb koos isa miilitsafuraškaga ja hõikab: „Raul, pane see pähe, las arvavad, et miilits peab neid kinni!“ Vaatan oma lühikesi pükse jalas ja Voronja T-särki seljas ning mõtlen, et vaevalt miilitsamütsiga tervet rongi nüüd ära petab, aga panen selle siiski pähe, manan ette karmi pilgu, tõstan rongkäiku nähes käe ja teatan: „Seis! Kunstipolitsei!“ Kui pruutpaar on oma esimese ühise maaliga valmis saanud, nõutame välja kaks pudelit viina, viidates kunstimiilitsa jaoskonna rohkele meeskonnale, ja laseme kilomeetripikkusel rongkäigul läbi kolme küla Liivi muuseumisse kulgeda.
Eva ja Uri paaripanek toimub Voronja aias. Ehime õunapuud valgete õhupallide ja tuulelohedega ja paigaldame tandemratta külge siidlinte, paberlilli ja plekkpurke. Külalistele pakutakse saabumisel kohe torti, see on Eva kindel soov, et pulmapidu ei mööduks tordi ootuses. Kui pruutpaar on laulatatud ning tänusõnad ja lilled üle antud, istuvad Eva ja Uri tandemile ja sõidavad paar maja järve poole, kus algab hommikuni kestev pulmapidu.
