Masenduses noor naine: ämmale külla minnes pettub ta minus iga kord ja ma ei kannata seda enam välja

"Ma olen kõigest 23aastane ja juba nähakse mind lastemasinana, mitte kellegi teisena. Ämma meelest olen ma laste saamisega juba kolm aastat hiljaks jäänud, ehk täpselt see aeg, kus ma tema pojaga üldse koos olen olnud," alustab oma kirja õnnetu naine.

"Oma elukaaslasega tutvusin ma 20aastaselt, tema on minust viis aastat vanem. Meil on imeline suhe ja muidugi oleme arutanud, et kunagi tahaks ka lapsi, aga heal juhul ehk kuskil viie aasta pärast, kindlasti mitte varem. Oleme mõlemad sellise otsusega vägagi nõus ja tahame praegu pühenduda tööle ning reisimisele, teineteisele.

Küll aga olen ma kõik need kolm aastat, kui elukaaslase emal külas oleme käinud, lakkamatult kuulnud imestusi, et miks ma ikka veel rase pole. On meil üldse mingi voodielu? Olen ma beebile ikka võimaluse andnud? Arstlikud kontrollid on tehtud? Miks siis uut ilmakodanikku oodata pole?

Elukaaslane naeratab malbelt ja ütleb, et küll tuleb, kui õige aeg on. Minu meelest on see väga vale lähenemine, sest see näitab, nagu me siin kogu hingest üritaksime last saada, aga see pole nii! Ma lausa keen sisemiselt vihast, kui me seal külas käime.

Asja ei tee muidugi paremaks ka see, et mu elukaaslase vend sai juba teise lapse, aga ta on temast vanem, tema naine on ka üle 30ne... Ämm võiks siis ju nendest lapselastest rõõmu tunda, aga tagaselja räägib ikka, kui kasvatamatud need jõmpsikad on.

Ma olen sellest kõigest nii stressis ja ma ei tea, kuidas talle selgeks teha, et ta võiks minu piinamise lõpetada ja rohkem oma lapselastele pühenduda ja mitte nende üle vinguda. See kõik polekski nii hull, kui mu elukaaslane poleks temaga eriti lähedane, aga on, ehk me käime vähemalt kord nädalas seal külas ja kõik algab alati otsast peale.

Ma ei suuda enam nii, et iga kord, kui me sinna külla läheme, on ämm minus nii pettunud. Mida ma tegema peaksin või kuidas talle see selgeks teha?"