Lugeja küsib: millal see arutu kihutamine ükskord lõppeb? Kui enda elust ei hooli, võiks ju teiste peale mõelda
Nimelt sõitsin ma mõned nädalad tagasi ema ja tema elukaaslasega maale vanavanematele külla. Sinna sõidab tavaliselt selline poolteist tundi. Kui sõitma hakkasime, helistas ema veel vanaemale ette ja teatas, et kuskil 50 minuti või hiljemalt tunni pärast oleme kohal. Mõtlesin küll, et ehk ema ajas segamini, aga ei hakanud ka parandama, mõtlesin, et las see jääda.
Aga kui olime kõigest mõned minutid sõitnud, sain kohe aru, miks ema niimoodi öelnud oli. Tema elukaaslane tegi pööraseid möödasõite, vingus omaette teiste sõidustiili kallal, ületas korralikult kiirust…
Palusin tal sõita korralikult ja mitte kiirust ületada, mille peale muutus õhkkond autos väga jahedaks. Ta küll tõmbas kiirusega natukene tagasi, aga kohutavad möödasõidud jätkusid. Hoidsin peaaegu terve tee tugevalt oma istmest kinni ja otsustasin, et maalt tagasi lähen ma bussiga.
Hiljem uurisin emalt, et kas ta elukaaslane tõesti sõidabki nii ja miks ta seda teeb. Ema kehitas õlgu ja ütles, et Rauno* on hea sõitja, tema tunneb end seal autos hästi ja kui ta tahab kiiruseületamise eest trahve maksta, on see tema enda asi.
Läksime emaga korralikult tülli ja tulingi maalt tagasi bussiga. Selline kiiruse ületamine ja ohtlik sõitmine ei ole ühestki otsast kellegi “oma asi”, sest ohus on lisaks juhile kõik autos olijad ja kõik teised liiklejad.
Sellist sõidustiili, nagu mu ema elukaaslasel on, näen iga päev maanteedel. Kohutavad möödasõidud, kiiruse ületamine ja närviline manööverdamine. Millal see arutu kihutamine ükskord lõppeb? Kas tõesti ei mahu pähe, et sellega võidetakse lõpuks ainult paar minutit? Kui enda elust ei hooli, võiks ju vähemalt teiste peale mõelda…
*Nimi on muudetud.
